"Talve"

Oskar Luts. „Talve“. Arnold Karu ümberkirjutuse järgi. Ilmamaa, Tartu 1994.

Kui lugesin lapsena läbi Lutsu „Kevade“, meeldis see mulle väga. Soovitasin seda ka vanatädile, aga selgus, et ta on juba „Kevadet“ lugenud. Raamatu järg „Suvi“ oli igavam, selle jätsin pooleli. Kuna üks oli pooleli, ei hakanud lugema ka sarja järgmisi osi. Aga mõnda tundsin televisiooni abil.

Sarjas olid ilmunud teiste hulgas kolme aastaaja nimega raamatud, aga puudus viimane aastaaeg talv. Õde rääkis lapsena, et Luts kirjutas ka raamatu „Talv“, aga et see tuli nii õudne, et ta sõi käsikirja ära ja selle söömise tagajärjel surigi.

Kuid siis „Talve“ käsikiri leiti. See polnud kirjutatud küll Lutsu enda käekirjaga, aga anti trükki. Esialgu piirdusin uue teose lehitsemisega, vist sellepärast, et sarja vahepealsed osad olid veel lugemata. Aga mulle oli jäänud mulje, et kuigi arvustajad olid „Talve“ suhtes kriitilised ja mõni pidas seda võltsinguks, on see minu maitse järgi üks Lutsu kahest parimast raamatust. Nüüd lugesin „Talve“ lõpuks vahepealseid köiteid vahele jättes läbi ja mulje on sama ka läbilugemise järel. Pealegi on kodus olevatest trükkidest kõige paremad illustratsioonid just „Kevadel“ ja „Talvel“.

„Talve“ on peategelaste kõige hilisemast elujärgust. Siis võis ka loogika põhjal mõelda, et kuna minu jaoks abiellumise temaatika on tüütu, siis kõige huvitavamad ilukirjandusteosed on lastest ja vanainimestest. Natuke ma siiski eksisin, sest uuemas köites abiellub lihtsalt uuem põlvkond. Pulmakõnes öeldakse, et ühe põlvkonna talv on teise põlvkonna kevad. „Kevades“ siiski veel pulmadeni ei jõutud, abielluva põlve jaoks oli siis pigem suvi.

Raamatu käsikiri on kirjutatud Nõukogude ajal, aga raamatus Nõukogude aega ei ole. Poliitilist olukorda eriti ei täpsustata ja tegelased räägivad põllumajandusest, mitte poliitikast. Aga nii palju on välja loetav, et selja taga on nii Teine maailmasõda kui ka sundkollektiviseerimine, on pöördutud tagasi eraomandi juurde. Seega näib tegevusaeg olevat määratud kirjutamisajaga võrreldes tulevikku, kuivõrd oma surmast ei oleks autor saanud enam pärast surma kirjutada. Lõigust, kus öeldakse, et paarikümne aasta eest vedas Eesti sealiha välja ühele maale, aga nüüd kõigile maadele, võiks mõelda, et see esimene ajahetk on 1930. aastad ja raamatus kujutletavad 1950. aastad. Tegelikult tuli taasiseseisvumine hiljem, kui raamatus kirjeldatav elektrifitseerimine oli juba selja taga.

On arvatud, et võibolla vähemalt pikad põllumajandusteaduslikud lõigud raamatus on kellegi teise kui Lutsu kirjutatud. Aga tänapäeval linnas elavale põlvkonnale võivad sellised teemad nagunii kaugemaks jääda kui Lutsu aegsetele maainimestele. Elektrifitseerimise teema kohta ütles minu isa, et elektrifitseerimine oli väga tähtis asi, meenutades, et kui tema vend käis rändkino näitamas, siis oli tal selleks kaasas liikuv elektrijaam, sest igale poole elekter polnud veel jõudnud. Isale on tundunud, et ka tema enda lapsepõlves nähtud maaelu teemalised luuletused on linnainimeste jaoks vähem mõistetavad.

Õigeks osutus õe lapsepõlves tehtud oletus, et raamat sisaldab õudusi. Nimelt on raamatu raamides mitu väiksemat lugu. Tuuakse ära ühe noore teisele saadetud kiri, jutustatakse „Kevadest“ välja jäänud peatükki ning Arno loeb nooremale põlvkonnale ette ühe naljajutu ja kaks õudusjuttu. Naljajutt on teine versioon varem lasteplaadilt kuuldud tõsisemast jutust, kus kõik loomad laovad hobusele koormale täiendust, sest hobune on tugev, aga lõpuks ta siiski väsib. Nüüd loetud raamatus on hobuse asemel linna minev inimene, kellele kõik tuttavad midagi kaasa tahavad anda. See peatükk ajas mind sarnaselt raamatu tegelaste reaktsioonile naerma, kuigi see on must huumor. Teisel lugemiskorral vaheaega tehes tundsin, et olen ebatavaliselt higine. Algul ei saanud põhjusest aru, aga siis jõudsin järeldusele, et see on ilmselt just loetud õudusjutu mõju.

„Kevadet“ lugedes samastasin ennast Arnoga, hiljem sain teada, et kellegi meelest sarnanen ma Kiirega. Sarnasusi leiaks ka Tõnissoni sakslaste parve põhjalaskmise ja minu Nõukogude võimu kukutamiseks tehtud tegude vahel. „Talvet“ lugedes leidsin sarnasusi ka enda ja Tootsi vahel, sest mõlemad on eelistanud kooliprogrammile alternatiivset kirjandust. Arnoga leidsin suuremaid erinevusi kui „Kevade“ lugemise ajal, sest mina välismaale kolida ega kooliõpetajana töötada ei soovi. „Kevades“ oli toodud rohkem Arno mõtteid, nüüd piirduti peamiselt tema kuuldava kõnega.