Olin koolis ruumis 308. Vaatasin, et lauasahtlis on kellegi erapäevikud. Klassiuksele tuli noorema klassi õpilane, aga pööras pettunud näoga ringi ja läks tagasi. Olin mõelnud, et leidsin täiskasvanute päevikuid, aga nüüd tundus, et üks oli selle poisi oma. Siis ma poleks pidanud sinna sisse vaatama, lapsed kannatavad võõrast pilku vähem kui täiskasvanud. Poiss tuli uuesti klassi. Selja tagant lähenes keegi mulle. Ma ei tundnud kohe ära, aga selgus, et see oli Peep, kes tahtis mulle vihikut tagasi anda. Vaatasin, et mina ja Sander oleme ainsad, kes istuvad esimeses pingis kahekesi, teised istuvad kõik pingis üksi. Sander pesi enne sööma hakkamist käsi, sest liikvel oli koroona. Inimesed hakkasid klassiruumist lahkuma. Üks olend ütles teisele: "Me sööme üksteist." Nad neelasid üksteist aegamööda alla, nii et kummastki ei jäänud mitte midagi järele. Mõtlesin, et see on nagu aine kohtumine antiainega. Hakkasin tiivatrepist alla minema, aga selle peal istus palju inimesi, nii et raske oli läbi pääseda. Liikusin siiski aeglaste sammudega allapoole, otsides järgmiste sammude jaoks vaba ruumi ja loendades teha õnnestunud samme.
*
Öeldi, et kuskilt tuleb suitsulõhna. Nägin esimesena, et ühes naabermaja korteris on tulekahju. Ei olnud päris kindel, kas see on tulekahju või tuleb aknast mingit muud suitsu. Aga tuletõrje juba saabus. Inimesed hakkasid joostes kohale tulema, et tulekahju kustutamist pealt vaadata. Mõtlesin, kas koguneb jälle sama palju rahvast nagu ükskord. Lahkusin köögist, sest ma ei kannatanud näha akna peal kõõlumist.
0 vastukaja:
Postita kommentaar