"Vene filosoofia ajalugu" 2

Vassili Zenkovski. „Vene filosoofia ajalugu. I köide“. Vene keelest tõlkinud Hillar Künnapas. Ilmamaa, Tartu 2025. Praegu loetud varem pooleli jäänud kohast leheküljeni 432. Esimesel köitel kokku 686 lehekülge.

KÜSIJA: Kas praegu tunduvad õigemad Zenkovski või Masaryki seisukohad?

VASTAJA: Mõlemal raamatul on oma eelised. Masaryk oli veendunud demokraat ja ma pooldan samuti demokraatiat. Kuid Masaryk oli realismi pooldajana romantismi vastane, mina vähemalt nooremana eelistasin romantismi ja ka praegu unenägude üles kirjutamine sarnaneb rohkem romantismile kui realismile. Minu raamatutest „Maailmakord“ ja „Viimsed päevad“ ja „Uneriigi“ kolmas tsükkel meenutavad kriitilist realismi, aga „Viimsed päevad“ meeldib mulle oma raamatutest kõige vähem.

Masaryk eelistas läänlasi slavofiilidele, kes olid vene romantikud. Zenkovski arvates aga slavofiilsus sobis Venemaale paremini, sest lähtus rohkem kohalikest oludest. Slavofiilide puhul toob ta välja nende andekust, läänlaste puhul nende sallimatust. Mõni ütleks vastupidi, et internatsionalism on sallivam kui natsionalism. Nooremana mulle meeldis eriti Uku Masing, Masingu soomeugri rahvuslus sarnaneb slavofiilide vene rahvuslusele. Masing arvas, et soomeugrilased on indoeurooplastest mitmekülgsemad, aga üks slavofiil kirjutas, et ka venelasi iseloomustab mitmekülgsus.

Kuigi ma pean ka ennast rahvuslaseks, ei ole ma kindel, et Zenkovski tegi õigesti, et oli vene rahvuslane, päritolu järgi oleks ta võibolla võinud olla ka ukraina rahvuslane. Masaryki tšehhoslovakkia rahvuslus sobib mulle paremini.

KÜSIJA: Kas Zenkovski lugemine on muutnud Masaryki loodud ettekujutust vene filosoofiast?

VASTAJA: Masaryki lugedes mulle jäi mulje, et Herzen sarnaneb Sorokinile, sest nii Herzen kui ka Sorokin olid algul revolutsionäärid ja siis pettusid revolutsioonides. Zenkovski toob aga Herzeni kohta välja ka seda, mille poolest ta Sorokinist erines. Sorokin arvas, et ajaloos kehtivad kindlad seadused ja seetõttu saab sotsioloogia tulevikku ennustada. Herzen aga jõudis järeldusele, et nii ajaloos kui ka looduses valitseb juhus, tulevikku ei ole seetõttu olemas ja inimene saab tahte abil tulevikku mõjutada.

Masaryki raamat andis ülevaate vaid ajaloo- ja religioonifilosoofiast, Zenkovski püiab anda kogu vene filosoofiast, ta toob informatsiooni ka loodusfilosoofia kohta. Masaryk küll väitis, et ajaloo- ja religioonifilosoofia ongi vene filosoofia tähtsaimad harud, Zenkovski seda ettekujutust päris ümber ei lükka, sest paljud filosoofid on kahes raamatus samad.

Masaryki lugedes leidsin sarnasusi enda ja läänlase Belinski tegevuse vahel, sest mõlemad on kirjutanud palju raamatuarvustusi. Zenkovski aga näitab, et veel suuremas osas koosnes teiste loomingu kommenteerimisest slavofiil Homjakovi looming.

Masaryk seostas Tšaadajevit katoliiklusega, aga Zenkovskil on olnud kasutada hiljem avalikuks tulnud materjale Tšaadajevi kohta ja ta ütleb, et Tšaadajev ise solvus, kui teda katoliiklusega seostati. Mõni teine venelane läks küll tõesti katoliiklusesse üle.

Masaryk arvas, et õigeusk on läänekristlusest müstilisem, aga Zenkovski näitab, et Venemaale toodi sisse Lääne müstikute teoseid. Vabamüürlased tegutsesid nii Läänes kui ka Venemaal ja olid seotud müstitsismiga.

KÜSIJA: Kas on õige praeguse sõja ajal vene filosoofiat tutvustada?

VASTAJA: Vene filosoofia ajalugusid lugedes näeb, et venelased ei ole omavahel üksmeelel. Kellele ei sobi Putini poliitika, sellele võib sobida mõni patsifistlikum venelane. Ohtude hindamiseks võib tutvuda ka nende inimeste mõtetega, kellega nõus ei olda.

KÜSIJA: Masaryk pidas protestantlust õigeusust kõrgemaks. Mis on õigeusu eelistajate argumendid?

VASTAJA: Masaryk lähtus progressiteooriast ja arvas seetõttu, et hilisema tekkega asi on parem. Kuid on olemas ka regressiteooriad. Zenkovski raamatus refereeritakse, et õigeusu eelistajad pidasid miinuseks, et protestantlus seab esikohale pühakirja, kritiseerijale oli tähtsam kirik oma saladustega. Zenkovski iseloomustab ka vene mõtlejaid, et neile oli tähtis ilu. Varem olen lugenud, et Läänes on nimetatud fašismi ilupoliitikaks, seega teisi ideoloogiaid ilupoliitika mõiste alt välja jättes. Õigeusu kirik on aga meeleliselt toretsevam kui kalvinistlik kirik. Bütsantsi õigeusus on olnud ka ikonoklasmi, vene õigeusklikud on paistnud silma eelkõige ikoonide austamisega, Nõukogude ajal muutus see Lenini ja vahepeal ka Stalini piltide austamiseks.