Üks mees kirjutas iga päev unenägusid üles, aga ainult siis, kui ta neid nägi. Kui ta oli haige või teda mingile üritusele kutsuti, siis võis olla, et läks mööda terve nädal ilma unenägudeta. Unenäod võisid juba tagasi tulla, aga meeldejäämine oli ka halvenenud. Mees mõtles ühel päeval, et kuna mitu ööd ei ole unenäod meelde jäänud, siis ta kirjutab väljamõeldud unenäo. Ta võttis sahtlist vihiku, mis oli mõeldud ilukirjanduslike juttude jaoks, ja hakkas sinna kirjutama kunstunenägu:
„UNENÄGU ENNE ÄRKAMIST
Ootasin
äratuskella helisemist. Ma olin juba ärganud, aga tahtsin nii kaua silmi kinni
hoida, kuni äratuskell heliseb, et ei oleks vaja teha hiljem päevaseid
uinakuid. Mul tekkis kahtlus, et olen unustanud äratuskella helisema panna. Aga
ma ei tahtnud kontrollima minna, muidu oleks pooluni pooleli jäänud. Äkki
kuulsin, et keegi tuleb minu tuppa. Mõtlesin, et see võib olla kurjategija, aga
ta ütles hoopis: „Ma olen haldjas.“ Selle üle oli mul hea meel, aga ma ei
vastanud midagi, sest ma püüdsin magada. Haldjas jäi vaikseks ja ma ei teadnud,
kas ta on veel siin. Aga vaimusilma ette ilmus kujutluspilt paradiisist.
Paradiisis oli ka haldjaid. Lõpuks selgus, et ka toas on veel haldjas, sest ta
ütles: „Ma lülitasin kellal äratuse välja ja laulan su ise üles.“ Kui laulust
oli üks rida kõlanud, tegin silmad lahti, aga selle peale haldjas hajus. Temast
jäi järele ainult maasikalõhn.“
0 vastukaja:
Postita kommentaar