"Minu Riia"

Lenno Vaitovski. „Minu Riia. Kukkumine üles“. Petrone Print, 2021. 192 lehekülge + fototahvlid.

Ühel päeval Tartu Kirjanduse Majast väljudes jäin tänavakaupmehe pakutavaid raamatuid vaatama. Tal tekkis lootus, et ma midagi ostan. Valisingi välja teose „Minu Riia“, põhjendusega, et kõnealuses linnas ma olen kaks korda käinud. Mõlemad Riia reisid olid keskkooliõpilasena, üks oli kooliekskursioon ja teine kord käisin seal koos trennikaaslastega malevõistlustel.

Trükise autor kirjutab, et tema töötas kaks aastat Riias. Enne seda oli ta vabakutseline, aga teenis vähe. Seetõttu hakkas ta otsima uut tööd, aga Eestis talle seda keegi ei andnud. Läti pealinnas anti. Tööd pakkuv firma tegeles kosmeetikatoodetega.

Peale leiva või kartulisalati teenimise raamatu autor kõndis palju mööda Riia tänavaid ning sõitis bussiga Eesti vahet, vahepeal käis ka Leedus. Riia on suurem kui tema kodulinn Tallinn, ühest mereäärsest linnast teise jõudes tundus Tallinn väiksem kui varem. Mulle on see tunne tuttav – Tallinnast Tartusse jõudes on oma sünnilinn tundunud väiksem, Paidest tulles suurem. Ma ei kõnni kuskil linna ühest otsast teise, aga liikluse tiheduse ja juurde mõeldud tänavate järgi tekib kuidagi tunne, kumb asula on suurem.

Raamatu kirjutajale ei olnud elu Riias kerge. Ta oletab, et tal tekkisid seal ärevus ja depressioon. Ma olen tundnud ärevust nii Riias kui ka kodulinnas, aga minu põhisümptomid on teised kui raamatus kirjeldatud. Teose autor seostab neid tervisehäireid üksindusega, mina olen olnud üksi olles rahulikum kui rahva hulgas.

Kui ma olen kodust väljunud, siis mult on küsitud, kas ma lähen jalutama. Olen vastanud, et ei, kõndima, sest ma liigun kiirel sammul. Teistel kordadel olen neid väljaskäimisi ise jalutuskäikudeks nimetanud. Ka raamatu autor teeb vahet jalutamisel ja kõndimisel, pidades kõndimist kiiremaks ning jalutamist aeglasemaks. Ta ütleb, et paljudel inimestel on tulnud kõige paremad mõtted liikumise ajal. Ma olen intensiivselt mõelnud nii kõndides kui ka istudes. Mingil kellaajal saadud füüsiline koormus parandab ka teiste tundide mõtlemisvõimet.

Raamatu lõpul on lisad, kus kirjutaja loetleb Riia asutusi. Kuid üles loetud kohtades võimalike tegevustena nimetatakse ainult söömist, joomist ja tantsimist. Bernhard Lindet huvitasid välismaal hoopis teatrid ja raamatupoed. „Minu Riia“ järgmine lisa on nimetatud linnast saada olevate suveniiride kohta, ent välja tuuakse vaid söödavaid suveniire, sest mälu käivat kõhu kaudu. Ma ei peaks kohe ära söödavat asja üldse suveniiriks, vaid mälestusesemeid. Ma ei mäleta oma kummaltki Riia reisilt söögiaegasid. Meeles on jutuajamised, mängud, kaasa võetud ja Riias müügil olnud raamatud ning külastatud hooned, aga mitte söömist. Mäletan ka, mida söömisvabal ajal toidu kohta räägiti, aga mitte kedagi päriselt einestamas.

Kolmas lisa raamatu lõpul on Riia kohta käivate võrgulehekülgede ja internetikeskkondade kohta. Selle asemel, et loetleda varem ilmunud paberraamatuid.

Üks koht, kus reisikirja autor Riias käis, on selle turg. Nimetatud paiga teemal on mul ühest tõlgitud lasteluulekogust luuletus peas, see algas umbes ridadega: „„Kartul, ae, kartul, ae, / kus on sinu vennad?“ / „Riia turul, Riia turul, / turul on mu vennad.““ Tartus igal juhul on turgusid mitmuses.

Raamatus on toodud ära hulk lätikeelseid sõnu, aga mitte ühtegi venekeelset. Kui mina Riias käisin, siis ma kuulsin vene keelt rohkem kui läti keelt. Ma olen mujalt lugenud, et hiljem on põlisrahva osakaal Läti pealinnas tõusnud.

„Minu Riia“ teeb vahet kesklinnal ja vanalinnal. Muudesse linnaosadesse sattuvat Riiat külastavad eestlased harva. Aga ma mäletan, et malevõistlusel osalesin endises Liivimaa pealinnas just mingis teises linnaosas lasteaia moodi hoones.

Fotoallkirjades nimetatakse Riia kõrgeimaks torniks Peetri kiriku oma. Selles tornis olen ma vist käinud. Mäletan, et alla vaadates tegi trennikaaslastele nalja, et tuvi maapinnal oli väga pisike.

Raamatusarja selle köite autor ütleb, et ei vasta tõele eestlaste jutt, nagu poleks lõunapoolsel naaberriigil ühtegi saart. Tal polevat küll meresaari, aga Riiat läbivas Daugava jões kuiva maad leiduvat. Nagu Tallinna kohta on jutt, et linna valmis saamisel tahab Ülemiste vanake linna ära uputada, nii tahtvat Riias seda teha Daugava vanake. Meri ei ujuta jutus üle nähtavasti sellepärast, et siseveekogud asuvad kõrgemal, nagu ütleb ka Ülemiste järve nimi.