Viimastel aastatel olen pilli mänginud. Mõni ütleb, et ma olen helilooja, aga mõni, et minu pillimäng ei ole muusika. Ise olen vahepealsel arvamusel. See on küll muusika, aga ma pole helilooja, vaid improviseerija. Ma ei oska sama lugu kahte korda ühte moodi mängida.
Mõnes mõttes see teebki mind loominguliseks. Aga minu muusika elab ainult hetkes. Luuletused jäävad püsivalt meelde, enda noodid mitte.
Mõtlesin, et saadan ühe oma muusikavideo konkursile. Aga ma ei teadnud, kust ma mõne konkursi leian. Lahendus oli korraldada ise konkurss. Panin internetis hääletusele, milline minu muusikavideo on parim. Kuid kui küsitlus oli 24 tundi üleval rippunud, ei olnud selle ajaga ühtegi videote vaatamist juurde tulnud. Võtsin küsitluse maha, et mitte rohkem kurvastada.
Järgmisel päeval tuli ühele videole kuus vaatamist juurde. Küsisin tehisintellektilt, milline minu muusikavideo on parim. Tehisintellekt vastas, et see, mida kõige rohkem vaadatud on, see ongi parim. Küsisin, et kui vaatajad ei ole teisi vaadanud, kust nad siis teavad, et teised halvemad on. Tehisintellekt vastas, et sellel videol on parim avakaader ja parim pealkiri, ent head asjad käivad komplektis.
Ütlesin, et mulle endale meeldib üks teine video rohkem. Tehisintellekt vastas, et maitsed erinevad.
0 vastukaja:
Postita kommentaar