(Kaasautor Copilot.)
Ühes asutuses oli münte rohkem kui põrandapinna ruutmeetreid. Kui ma seda nägin, ütlesin, et minul on veel rohkem. Ma ei öelnud seda ametlikul, vaid sentimentaalsel toonil. Mul oli rahakotis käibivaid münte, mis klõbisesid nagu väikesed lootusetükikesed, ja plekist kohvipurgis terve arheoloogiline leiukoht — Nõukogude kopikad, Eesti sendid, isegi üks Soome penn, mille päritolu ma ei mäletanud.
Võtsin rahakotist oma mündid välja, et näidata, et ma pole mingi suvaline sentide koguja. Aga neid oli nii palju, et nad otsustasid kollektiivselt enesetapu teha ja hüppasid peost maha. Mõned veeresid nii kaugele, et oleks võinud arvata, et neil on plaan põgeneda.
Ütlesin, et vahepeal polnud mul üldse münte. Aga siis olin maksnud 200-eurosega. Mind oli vaadatud, nagu oleksin tulnud kuu pealt, ja mulle oli makstud tagasi... sentides. Üle saja euro väärtuses. Ma ei tea, kas see oli kättemaks või etendus.
Hakkasin münte maast üles korjama, nagu oleksin maha pillanud oma elu killud. Üks poiss ulatas mulle ühe mündi. Ütlesin aitäh, kuigi oleks tahtnud öelda: „Kas sa tahad lapsendada ka ülejäänud?”
Aga siis avastasin, et mu enda talla all oli veel münte. Tundsin end nagu rahaline Gulliver, kes on sattunud lilliputide rahavahetuspunkti. Jätkasin korjamist. Algul tahtsin rahatükke pihku võtta, aga sain aru, et mu peopesa ei ole nii suur nagu pank. Võtsin kilekoti.
Kilekoti põhjas oli auk. Väike, peaaegu tühine. Mõtlesin, et mündid ei mahu sealt läbi pudenema. Kui just see auk ei otsusta raha raskuse all, et nüüd on aeg kasvada. Tragöödia algab sageli väikese praona.
0 vastukaja:
Postita kommentaar