„Esimesest algusest meie ajani. Karl August Hermann 150“. Koostanud Urmas Sutrop. Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2001. Praegu loetud sisukorra leheküljeni 172, mujal numeratsioon korrapäratu.
Selles raamatus vaadatakse Hermanni tegevust eelkõige keeleteadlasena. Muuhulgas sisaldab teos Hermanni eesti keele grammatika kordustrükki. Hermanni ajal olid nii eesti keele sõnavara kui ka grammatika veidi teistsugused kui praegu. Lisaks teeb Hermann tagasivaateid veel varasemasse eesti keelde. Ta mainib, et võrdleb mineviku ja kaasaja eesti keelt muuhulgas Läti Henriku põhjal, samuti on ta võrrelnud kirjakeelt ja murdeid, kus mõni vana vorm on paremini säilinud, peale selle teeb ta ka lihtsalt oletusi, milline võis tema meelest mineviku grammatika olla.
Õppisime kuuendas klassis eesti keele käänamist, kuid Hermannil esineb tähtsamate käänete hulgas üks, mida me õppinud ei ole – sihitav kääne. Rääkisin sellest klassikokkutulekul ja mult küsiti, mis küsimustele nimetatud kääne vastab. Ma ei osanud öelda, ent ei hakanud eestpoolt uuesti lugema, vaid küsisin tehisintellektilt. See seletas, et Hermanni sihitav kääne on sihitise kääne, mis võib vastata nii tänapäeva nimetavale, omastavale kui ka osastavale.
Koolis õpitust erineb ka see, kuidas Hermann liigitab tegusõnu. Meie õppisime, et eesti keeles esitatakse nii käsud kui ka palved käskivas kõneviisis, Hermann eristab käskivat ja paluvat kõneviisi. Tegusõnu ei nimeta autor tegusõnadeks, vaid ajasõnadeks, sest neil on ajavormid. Minu meelest selline mõiste võiks eksitada, sest ajasõnadeks võiks pidada ka nimisõnu ’tund’ ja ’minut’ või määrsõnu ’hiljem’ ja ’varem’.
Hermannil on meie kooliharidusega võrreldes palju suurem ka eesti keele aegade nimekiri. Koolis oleme kuulnud, et erinevalt inglise, saksa või vene keelest ei ole eesti keeles tulevikuvormi. Hermanni meelest on see olemas ja moodustatakse sõna ’saama’ abil. Ma mäletan, et „Kalevipojas“ kirjutati ka 19. sajandil „Aga ükskord algab aega“, mitte „Ükskord saab aeg algama“. Hermannil esinevad ka tuleviku ja mineviku vahepealsed ajavormid nagu tuleviku minevik, mineviku tulevik, täismineviku tulevik ja ennemineviku tulevik. Hermanni meelest väljend ’saab tehtud’ on tuleviku minevikus ja ’sai tehtud’ mineviku tulevikus, tänapäeval peetakse neid olevikuks ja lihtminevikuks.
Kui mul Hermanni grammatika alles pooleli oli, hakkasin tegema raamatute kohta omadussõnade statistikat. Selgus, et ma polnud kindel, mida omadussõnaks lugeda. Hermanni lõpuni lugemise järel oskan seda vist paremini teha, sest tean, et -nud ja -tud lõpuga sõnad ei ole omadussõnad, vaid nii Hermanni ajal kui ka praegu kesksõnad. Samuti tean nüüd paremini, et ajamäärus ei ole aega iseloomustav omadussõna. Statistikat tehes tuli mulle vahepeal mõte, et omadussõna saab määrata võrdlusastmete olemasolu järgi, aga hakkasin kohe oma idees kahtlema. Ka Hermann kinnitab, et võrdlusastmed võivad esineda teistelgi sõnadel peale omadussõnade.
Eesti keeles on esinenud nii sõnad ’hää’ ja ’pää’ kui ka ’hea’ ja ’pea’. Meil koolis loeti esimesed variandid veaks, kuna seda ei peetud kirjakeeleks. Hermann vastupidi peab esimesi variante kirjakeelsemateks ja teisi ekslikeks, sest käändes on mõlemal juhul ’häid’ ja ’päid’. Me oleme õppinud, et meie emakeeles üks mõiste on laadivaheldus. Välismaalasele võib see keele õppimise tõesti raskemaks teha. Hermann tahaks eesti keele eestlaste jaoks samuti loogilisemaks muuta, aga tunnistab ise, et loogilisemat varianti oleks mõnel juhul raskem hääldada.
Hermann eeldab, et eestlaste keel on kogu aeg arenenud lühenemise suunas. Praegu on siiski näha, et Trumpi eelse Ameerika poliitilist korrektsust Eestisse üle kandes võivad väljendid minna ka pikemaks. Hermann seevastu arvab, et näiteks sõnal ’hõbe’ on nimetav kääne lühenenud ja teised käänded säilitanud varasema pikkuse, vorm ’hõbedat’ on pikem kui teoreetilise lühenemise korral ’hõbet’. Hermann leiab, et eesti keele käändelõpud on varem olnud eraldi järelsõnad. Meie keeles on siiski osa järelsõnu säilinud, nagu minu teadmise kohaselt ka ungari keeles moodustatakse ilmaütlev lahus seisva järelsõnaga ’nélkül’, aga meil eessõna ’ilma’ asemel saab kasutada ka ainult järelliidet -ta.
0 vastukaja:
Postita kommentaar