A. Everaus, A. Ritsing. „K. A. Hermann 1851–1909. 1996. 145“. Greif, Tartu 1996. 32 lehekülge.
Sellel raamatul on rohkem autoreid kui tiitellehele lühendatult ja lõppu pikemalt märgitud Arnold Everaus ja Alo Ritsing. Hermanni kirjutatud nootide puhul on toodud ka laulusõnade loojate nimesid, keegi on teinud pilte ja ülevaate Hermanni järeltulijate viiest põlvkonnast ning luuletusi on kirjutanud tema lapselaps Asta Blumenfeld.
Hermannil oli hulk tegevusalasid ja mõne järglase elukutse langeb Hermanni ühe või teise harrastusega kokku. Nagu Hermann püüdis anda välja entsüklopeediat, on üks järeltulija töötanud ENE toimetuses. Nagu Hermann oli helilooja, on ka üks järeltulija muusikaalase haridusega. Nii nagu Hermann oli seotud teatriga, on ka üks hilisema põlvkonna esindaja töötanud teatrimajas.
Järeltulija osalusel valminud raamatu toon on veidi kiitvam kui varem loetutel. Hermanni eluloo osa on kirjutanud Everaus. Kui varem olen lugenud, kuidas Hermann ennast liigselt killustas, siis siin öeldakse, et filosoofid ei ole veel selgeks vaielnud, kas parem on mitmekülgsus või ühekülgsus. Mulle tundub, et vaja on mõlemat tüüpi inimesi. Ja see sõltub inimese ajuehitusest, kumb tee talle paremini sobib. Hermanni ajal nõudis mitmekülgsust lisaks ajastu. Kui ta ei saanud palgata suurt ajalehetoimetust, pidi ta ise mitmekesistel teemadel kirjutama.
Hermann ei olnud mitmetahuline ainult vaimse töö alal, vaid on õppinud ka erinevaid füüsilisi töid. Tema isa oli sepp ja isa käest omandas ta sepatööoskused, lisaks on teda haritud rätsepa ja kingsepa ameti alal. Ta ei saanud osalt liiga kõrge vanuse tõttu muusikakonservatooriumisse sisse ning pidi piirduma eratundide ja iseõppimisega. Aga ma tean, et mõni inimene jõuab niiviisi just kaugemale. Paul Keres jõudis iseseisvate maleõpingutega kaugemale kui ülikoolihariduse abil.
Iseseisvalt õppijale on kergem omistada asjatundmatust. Ent siin raamatus on toodud helilooja Vettiku tsitaat, et need, kes Hermanni muusikakirjutajana kritiseerivad, ei ole ise sama püsiva väärtusega heliteoseid loonud.
Varem loetud raamatust lugesin välja, nagu Hermanni ema oleks surnud tema sünnitamise tõttu. Siin on täpsemalt öeldud, et surm ei saabunud kohe sünnituse päeval, vaid kaks nädalat hiljem.
Kuigi Hermanni raamatus kiidetakse, tuuakse välja ka tema nõrgem külg, et poliitika alal ta ei olnud kõige läbinägelikum.
Hermannist kui muusikategelasest on natuke juttu juba Everausi peatükis, lisaks on Ritsing kirjutanud sel teemal spetsiaalse osa. Kui keeleteadlaste välja antud raamatus arvati, et Hermann oleks võinud piirduda vaid keeleteadusega tegelemisega, siis Ritsing ütleb, et kõige rohkem on Hermanni kiidetud muusikainimesena. Ta oli nii muusikaajakirjanik, muusikaõpikute autor, rahvaviiside koguja, laulupidude organiseerija kui ka helilooja, mõnel juhul ka laulusõnade autor.
Ritsingu üldhinnang Hermannile kui muusikamehele on positiivne. Hermann pannud eestlased laulma. Siiski tuuakse välja ka nõrgemaid jooni, et lauleldus „Uku ja Vanemuine“ ei olnud kommenteerija arvates kõrgel tasemel ja et Hermanni viisid olid liialt saksamõjulised ning liiga vähe algupärased.
Vaatasin ka Hermanni noote. Kui juutuubist tema viise kuulates oli mulle jäänud mulje, et ta eelistab kirjutada kõrgeid noodimärke, siis selles brošüüris ma märkasin noodijoonestikust madalamale minevaid rohkem kui selles kõrgemale tõusvaid. Sama laulu piires võis küll esineda mõlemaid. Hermann kirjutas laule kahele häälele, kus erinevate häälte jaoks on erinevad märgid. Hermann alustanud segakooride viiside avaldamisega ja alles teiste palvel lisas hiljem juurde meeskooride laulud.
„Kalevipoja“ katkendi viisistuses on eelistatud madalamaid noote, laulus „Oh laula ja hõiska“ kõrgemaid. Laul „Süda tuksub“ tuletas mulle meelde, et kui ma õigesti mäletan, siis minu varases lapsepõlves käis perekond Uibo meie kodus vanu laulikuid küsimas ja huvi tunti selle laulu vastu.
Inglise kõneintonatsioonis läheb hääl lause lõpus üles ja see võivat mõjutada ka ingliskeelseid heliloojaid, mina instrumentaalmuusikat improviseerides olen eelistanud lõpetada madalama noodiga. Hermannil on vist mõlemat tüüpi lõppe, sellest brošüürist panin tähele, et vahel tal läheb hääl lõpus alla.
0 vastukaja:
Postita kommentaar