Pikk jalgsiminek

Ärkasin kirjanike suvilas. Mõtlesin, et enne päevariiete selga panemist loen kaks lehekülge raamatut. Istusin laua taha. Saabusid külalised. Ma ei tahtnud ennast neile pidžaamaga näidata. Selgus, et tegu polnudki nende külalistega, kelleks mina neid pidasin. Asusin jala Tartu poole teele. Kui olin juba tükk aega kõndinud, mõtlesin, et ma saan päikse järgi aru, kus on lääs. Jõudsin Põlvasse. Üks mees küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et ma ei tea, aga küll ma õige tee leian. Rääkisin, et vennad jäid ilma minuta maale, aga vast saavad nad hakkama, sest kaks neist on juba üliõpilased. Jõudsin bussijaama. Mõtlesin, et minu ranits oli vahepeal ühe klassivenna käes, aga loodetavasti ta ei varastanud mu ID-kaarti ära. See oligi alles. Läksin kioski juurde. Seal oli müügil kokakoola. Mõtlesin, et võibolla ID-kaarti ette näidates saab seda odavamalt, aga kui ma ei ole kindel, siis ma ei näita. Siis märkasin, et kokakoolat on müügil kahte sorti – üks noorematele ja teine vanematele. Otsustasin, et ma ostan vanemate inimeste oma.