Räägitakse, et lapsi toob kurg, aga vana Kalevi tõi Eestisse kotkas. Mitte küll noka või küünte vahel, vaid Kalev istus kotka seljas. Kalev sai ühe eesti tüdruku naiseks.
Üks teine tüdruk abiellus tähega, sest arvas, et täht on püsivamalt paigal kui kuu või päike. Ta ei mõelnud, et kui selle tähe ümber on tiirlemas planeete, siis võivad ka seal olla tähetõusud ja täheloojangud.
Kalevi naist Lindat ei häirinud, et Kalev ei olnud kogu elu ühel maal paigal. Kalevi surma järel ei tahtnud küll Linda uue kosilasega Soome kaasa minna, Linda ise eelistas elada ühel maal. Võibolla nooremana Kaleviga oleks kaasa läinud, aga kahte inimest oleks kotkal vist liiga raske kanda olnud.
Kalevi ja Linda abielust sündis kolm poega. Tuntud eepose pealkirjaks on pandud "Kalevipoeg", aga täpsem pealkiri oleks "Üks Kalevipoegadest".
Nüüd nimetatakse Kalevipoegadeks Soomes tööl käijaid, aga Eestist minema kolisid kõnealusest perest ainult kaks vanemat poega.
Vahel käis ka noorem poeg reisidel. Aga lõpuks ta leidis, et kõige parem on kodus.
Kui vana Kalev ka nii oleks mõelnud, oleks Kalevipojad sündimata jäänud. Nende asemel oleks sündinud nende poolvennad või poolõed.
Noorim Kalevipoeg läks eepose lõpus ka pooleks, tal tulid jalad alt. Ja seda veel soomlase needuse tõttu. Kalevipoeg oli ju Soome päritoluga.
0 vastukaja:
Postita kommentaar