„Esimesest algusest meie ajani. Karl August Hermann 150“. Koostanud Urmas Sutrop. Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2001. Loetud varem pooleli jäänud kohast lõpuni. Kokku 288 lehekülge.
Raamatu nüüd loetud osas sisalduvad Hermanni kirjutised ajaloo kohta, väljavõtted tema koostatud poolelijäänud entsüklopeediast ehk üleüldise teaduse raamatust, teiste kirjutised Hermanni kohta ning tema valikbibliograafia.
Ajaloolasena huvitab Hermanni eestlaste päritolu. Psüühikahäiretega inimene võib hakata kahtlustama igal pool vihjeid enda kohta, Hermann leiab sama moodi igalt poolt jälgi vanadest eestlastest. Tema arvates teeb meie esivanematest juttu mitte ainult Tacitus, vaid ka Herodotos. Kui eeldada, et eestlased olid muinasajal suur rahvas, siis vajaks seletamist, miks on uuemal ajal tegemist väikerahvaga.
Nagu loetud kogumiku koostaja pöörab esimeses järjekorras tähelepanu keeleteadusele, nii kirjutab ka Hermann oma entsüklopeedias filoloog Ahrensist pikemalt kui mõnel muul teemal. Kommenteerivuse poolest meenutab see kirjutis rohkem Briti Entsüklopeedia kui ENE artikleid. Toodud on ka esimese eestikeelse entsüklopeedia illustratsioone. Hermann mainib, et ta ei kirjuta seda teatmeteost üksi, kuid ei selgu, kes olid kaastöölised.
Artiklitest Hermanni kohta on kolm Artur Vahteri varem ilmunud raamatu peatükid ja ühe teksti on kirjutanud Benita Brambat Nõukogude ajal. Vahteri peatükkide teemad on Hermanni elukäik üldiselt, sama isik kirjamehena ning keelemehena, temast kui keeleuuendajast on kirjutanud samuti Brambat. Ingrid Heinberki koostatud valikbibliograafias on eelistatud sarnaselt keeleteadust muudele teemadele.
Hermanni eluloo kohta saab teada, et tema ema suri teda sünnitades. Ka Hermanni puhul nagu varem uuritud Masaryki juhtumilgi ei olda kindlad, kes oli tema bioloogiline isa. Hermann omandas välismaal doktorikraadi suhteliselt lühikese ajaga, aga selgub, et doktoriõppesse läks ta juba varem Eestis tehtud iseseisva töö tulemusi vormistama. Hoolimata kõrgest teaduskraadist oli tal esialgu raske tööd leida. Vahepeal oli tal palju lugejaid, aga lugejaskond kuivas vanemaks saades kokku ja Hermanni perekond jäi vaesusesse. Nagu Jannseni insulti, nii ka Hermanni surma püütakse seostada tema vastaste tehtud kriitikaga. Sellele võiks vastu väita, et teda oli laidetud ka varem, aga kohe see nii traagiliselt ei mõjunud.
Hermanni puhul on räägitud liigsest killustatusest, kuid Vahter toob välja tema suurt töövõimet. Üleüldise teaduste raamatu vajadust on Hermann ise põhjendanud sellega, et ka teised inimesed ei peaks olema liiga ühekülgsed. Krista Aru on pidanud Hermanni poliitikast kirjutajana liiga ettevaatlikuks, ent Vahteri arvates vastupidi tegi Hermanni ajakirjanikuna populaarseks tema julgus. Siin on ilmselt vahe, kas tähtsustada venestusperioodi või sellele eelnevat. Hermanni kui ilukirjaniku teemade hulgas pannakse esikohale armastus ja tema stiili iseloomustatakse hilisromantismina. Tema luuletustel olevat siiski tähtsus laulusõnadena, mitte iseseisvalt. Nagu Hermann ei mõistnud väiksema muusikahuviga inimesi, nii ei mõistnud ta ka vanapoisse. Osad abielu propageerijad on võibolla ära unustanud, et ei oleks lapsena ise ka abiellunud. Mõni inimene on lisaks masenduses, et ise tahaks küll abielluda, aga temaga ei taheta.
Hermannist kui keelemehest rääkivatest tekstidest Nõukogude ajal kirjutatu on kriitilisem ja uuem artikkel kiitvam. Mõlemad on nõus, et Hermanni välja pakutud uudissõnadest läks käibele umbes 12 protsenti, kuid vanem uurimus peab seda väikseks ja uuem teiste keeleuuendajatega võrreldes suureks protsendiks. Kuna Nõukogude aja artiklis võrdlus puudub, on see arvamus vähem väärt. Võõrsõnade vältimise püiet nimetatakse Nõukogude Eestis purismiks, mida võib pidada kriitiliseks hoiakuks, sest purism on ka ise laenatud sõna. Peale selle on kõnealuses artiklis kasutatud ka selgemalt halvustavat iseloomustust šovinism. On küll kaheldav, kas väikerahval saab suurrahva marurahvuslust olla. Raamatust selgub, et Hermanni kodune suhtlusvahend oli tegelikult saksa keel.
Mõlemas keeleartiklis loetletakse Hermanni loodud sõnu. Hermann mõtles välja näiteks eestipärased käänete nimed, samuti on ta leiutanud sõnad suudlus, teadus, helilooja ning keelpill. Öeldakse, et tema leiutatud on ka ’laulik’ raamatu mõttes, aga teises tähenduses olen seda sõna näinud juba „Kalevipojas“. Vähem populaarne uudissõna on olnud muusikamõiste ’lauleldus’, aga juutuubis on seda Hermanni enda teose puhul ometi kasutatud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar