„Eesti Postimees“ 1882–1885.
Jannseni asutatud ajalehte „Eesti Postimees“ toimetas Karl August Hermann aastatel 1882–1885, olles selles ametis Ado Grenzsteini järglane. Ametisse asudes ütles Hermann avajuhtkirjas, et „Eesti Postimees“ on eestlaste leht, sest see on öeldud väljaande nimes. Mõtlesin, et selle pealkirjas sisaldub ka sõna ’postimees’, aga posti laialikandjatest kirjutis ei räägi.
Aastal 1882 surid kaks ärkamisaja suurkuju – Jakobson ja Kreutzwald. Jannseni hilisematel tegevusaastatel olid Jakobson ja „Eesti Postimees“ tülitsenud, Hermanni ajal sama leht leinab Jakobsoni väga. Võiks küsida, kas Jakobson ei surnud noorelt ületöötamise tõttu, kuid „Eesti Postimees“ toob veel nekroloogiski Jakobsoni töökust teistele eeskujuks ning ütleb, et surma põhjust teab vaid Jumal. Kreutzwaldi puhul hindab „Eesti Postimees“ kõrgelt suuremat osa tema tegevust, väljaarvatud elu lõpuperioodi, mil Kreutzwald „Eesti Postimehe“ arvates kellegi teise mõjutusel eesti elu üle virisema hakkas ja pisendas ka enda kirjutatud „Kalevipoja“ tähtsust. Minu meelest tervise halvenedes võib inimese tuju langeda ka välise mõjutuseta.
Keeleteadlase ja heliloojana pööras Hermanni toimetamisel mitte ainult hiljem „Postimees“, vaid ka varasemal perioodil „Eesti Postimees“ suurendatud tähelepanu neile erialadele. Muusika jaoks oli „Eesti Postimehel“ ka eraldi lisaleht. Aastal 1885 teatas Hermann, et hakkab välja andma „Laulu ja Mängu Lehte“, mis tuleb senisest muusika kaasandest mahukam.
Hermann hindas küll helikunsti, aga ei mõistnud inimesi, keda see vähem huvitas. Ta kirjutas korduvalt, et kes muusikaga tegeleb, on hea inimene, kes mitte, ei ole seda. Hilisemal ajal on tekkinud suuremad helisalvestiste võimendamise võimalused ja pättideks võidakse pidada neid, kes öösel või ka päeval maki valjult mängima panevad. Keda laulud vähem huvitavad, sellel võib olla muid harrastusi. Ühe maleraamatu motoks on pandud ühe suurmeistri tsitaat, et tal on kahju igaühest, kes ei oska malet mängida.
Aastatel 1884–1885 kirjutas Hermann korduvalt enda kavandatavast esimesest eestikeelsest entsüklopeediast, mida ta nimetas üleüldise teaduse raamatuks. Ta põhjendas selle vajalikkust asjaoluga, et kooliõpetaja ei oska kõigile õpilase küsimustele vastata, aga viimane saab teatmeteosest ise asja järele vaadata. Samuti olevat selline raamat kasulik kõigile teistele. Ka tulevastele põlvedele, kes saavat entsüklopeediast hiljem uurida, milline minevik oli. Teised lehed olid nimetatud teatmeteose väljaandmise vastu, kuna see olevat liiga kulukas ja põhjusel, et entsüklopeediat võivat lugeda ka võõrkeeltes. Mõnes mõttes oli teistel lehtedel õigus, sest hiljem alanud Hermanni suurteose väljaandmine jäigi pooleli. Teiselt poolt on pärastised põlvkonnad Hermanni algatatud mõtte korduvalt ellu viinud. Aastal 1885 viimases selleteemalises artiklis ütleb Hermann, et üleüldise teaduse raamatu väljaandmine lükkub edasi, sest põllumajanduses on parajasti ikalduse aasta.
Hermann ei olnud ise „Eesti Postimehe“ omanik. Aastal 1885 ilmus nädalalehe veergudel omanik Justi lühike juhtkiri, milles ta teatab, et järgmisest aastast on lehel uus toimetaja, Hermann lahkub enda ja Justi vastastikusel soovil. Senist toimetajat tehtud töö eest ei tänata, vaid tuuakse välja puudus, et selle aastakäigu puhul oli leht korduvalt hilinenud, uuest aastast seda ei juhtuvat. Just ei ütle, millega Hermann edaspidi tegeleb, aga lubab, et „Eesti Postimees“ ilmub edasi samasugusena nagu varem, säilib ka muusika osa.
Pätsi varasema tegevusperioodi kohta käivast artiklikogust olen lugenud viidet kreeklase Herakleitose ütlusele, et sõda on kõigi asjade isa. Hermann toob seevastu mõtte, et rahu kosutab ja vaen mõjub kahjulikult. Mõtlesin, et poliitikast rääkiva lehe puhul on konfliktid paratamatud, lepitava iseloomuga inimesele loob see eeldused lehetoimetaja või ajakirjaniku ameti mahapanemiseks. Hermanni hinnangul praegu vaadeldud perioodil eestlaste vahel suuri tülisid ei olnud. Kuid neid oli olnud varem ja neid seisis ka alles ees.
0 vastukaja:
Postita kommentaar