Churchill

Roy Jenkins. "Churchill". Sari "Inimene ja ajalugu". Tõlkinud Rein Turu. Eesti keeles 2011, originaal 2001. 872 lk.

Churchill on juba vana teema. Sellega ma puutusin kokku hiljemalt teises või kolmandas klassis. Siis oli antud inglise keele kodune töö moodustada piltide järgi lauseid. Ma ei osanud imiku pildi järgi ühtegi moodustada ja palusin isa abi. Isa ütles ette laused: "Winston is not smoking. Winston is sleeping." Nüüd loetud Jenkinsi raamatu kaanel on Churchillil sigar suus. Lisaks võib raamatust lugeda, et Churchillile meeldisid alkohoolsed joogid. Kui teine poliitik oli karsklane, suhtus Churchill temasse halvemini. Sama paistab olevat ka Jenkinsi seisukoht, sest ta paneb ühte lausesse ritta sõnad "kitsarinnaline", "võltspatrioot" ja "täiskarsklane", nagu need oleksid sünonüümid. Churchill mängis ka hasartmänge, kuigi oli niigi võlgades. Mina hindan Jaan Tõnissoni selle võrra kõrgemalt, et ta oli karsklane.

Lapsena lehitsesin ilmselt veel varem Ameerika lasteentsüklopeediat, mille piltidelt on meelde jäänud, et Churchilli üks hobi oli müüriladumine. Sellist hobi mainib ühes lauses ka Jenkins, aga kirjutab pikemalt teistest nagu vanniskäimine ja maalimine.

Ülikooli teisel kursusel oli lähiajaloo 1920.–1930. aastate eksam. Siis oli just ilmunud eesti keeles Churchilli "Tormihoiatus", mille esimese 50 lehekülje lugemine oli eksami jaoks kohustuslik. Eksamil raamatut ei küsitud, aga sellest oli siiski kasu, sest pidi teadma ühte nime, mida ma polnud loengus üles kirjutanud, aga hiljem "Tormihoiatusest" oli meelde jäänud.

Sama kursuse järgmisel semestril kirjutasin essee Churchilli ja Hitleri kui sõjajuhtide võrdlusest. Jõudsin järeldusele, et Churchill oli parem sõjajuht, sest tal oli parem tervis, parem haridus ja kiirem otsustusvõime. Jenkins kirjutab, et kuigi Churchill elas vanaks (1874–1965), ei olnud ka tema tervis kõige parem. Aga ilmselt siiski parem kui Hitleril. Essees alustasin Hitleri ja Churchilli sõjalise tegevuse võrdlemist Esimesest maailmasõjast, kui Hitler oli rindel ja sai kapraliks, aga Churchill oli juba mereministrina valitsuse liige. Õppejõud kirjutas punasega juurde, et Churchillil oli juba varem sõjakogemusi kolooniatest. Jenkinsi raamatust võib lugeda, et Churchill õppis Inglismaal sõjakoolis ja käis sõjaväelasena Indias, Sudaanis, Buuri sõjas ja Kuubal.

Magistrieksami kirjanduse nimekirja panin "Tormihoiatuse" tervikuna. Üks neljast eksami küsimusest, mis mulle anti, oli võrrelda inglise ja prantsuse fašismi, aga Churchilli raamatut ma selle vastamisel ei kasutanud. Üks küsimus oli ka 1920. aastate rahvusvahelisest olukorrast laiemalt, selle juures võis enne kasu olla.

Magistrieksamiks valmistumisel kirjutasin algul raamatutest ainult tsitaate välja. Kui suur osa raamatutest oli juba läbi loetud, kirjeldati mulle, mis stiilis eksam tuleb. Selle peale hakkasin kirjutama arutlusi. Üks arutlus oli Churchilli ja Pätsi võrdlus. Mulle räägiti ka Jenkinsi raamatu lugemise ajal, et Eesti poliitikutest sarnanes Churchill kõige rohkem Pätsiga. Sellega mõeldi näojooni, aga fotodelt on näha, et nad kandsid ka sarnast riietust ja mõlemad jalutuskeppi.

Bakalaureuseõppes kirjutasin riimkonspekte kahe loengukursuse konspekti põhjal ja magistriõppes kahe raamatu põhjal. Üks neist oli Ernst Nolte oma, kes arvas, et inimene ei otsusta ise, kas ta võimule tuleb, vaid aeg valib endale välja sobivad inimesed. Hitleri kohta ütles ta minu sõnastuses muuhulgas:

Hitler tekkis enne sõda,
veel ei kuulatud kuid teda.
Sõda tõstis tähtsusse
aga selle nähtuse.

Umbes sama ütleb ka Jenkins Churchilli kohta. 1930. aastatel tegeles Churchill Saksa ohu eest hoiatamisega. Jenkinsi sõnul oli Churchillil võimalik saada peaministriks veel ainult juhul, kui sõda puhkeb. Teise maailmasõja ajal Churchill peaministriks saigi. Hiljem sai ta ühe korra veel, aga kuigi seda Jenkins ei rõhuta, võib tõmmata paralleeli, et ka sel ajal ei käinud mitte ainult külm sõda, vaid ka Korea sõda.

Eelmine aasta lugesin raamatuid varasematest Briti peaministritest Disraelist ja Gladstone’ist, kellega saaks tuua võrdlusi. Võrdlusi nendega toob ka Jenkins. Kõik need kolm peaministrit kirjutasid raamatuid. Disraeli peamiselt ilukirjandust, Gladstone kirjandusteadust ja Churchill lähiajalugu. Ta ütles, et ei karda ajaloo kohtuotsust, sest kirjutab suure osa ajaloost ise. Churchillile anti isegi Nobeli kirjanduspreemia. Hiljem olevat ta kahetsenud, et selleks ei olnud rahupreemia. Kuid rahupreemiat oleks tal olnud raskem saada, sest tal oli sõjaõhutaja maine.

Eriti võrdleb Jenkins Churchilli ja Gladstone’i, kellest ta on varem raamatu kirjutanud. Gladstone’iga sarnanes Churchill selle poolest, et mõlemad said noorelt parlamenti ja olid seal suurema osa elust. Disraeliga aga selle poolest, et mõlemad said esimest korda peaminitriks suhteliselt hilja, kuigi neil oli juba nooruses kõrge enesehinnang. Noor Churchill ütles: Me kõik oleme ussikesed, aga mina olen jaaniuss. Kõik kolm peaminitrit sarnanesid aga üksteisele selle poolest, et nad kuulusid nelja hulka, kes said viimast korda peaministriks kõige kõrgemas eas. Neljas selline oli Palmerston. (Nelik oli selline Churchilli ajaks, aga pole vist ka hiljem muutunud.)

Enne selle raamatu kirjutamist arvas Jenkins, et kõigi aegade suurim Briti peaminister oli Gladstone, kuid kirjutamise käigus jõudis ta otsusele, et selleks oli Churchill, kuigi Gladstone oli suurim 19. sajandil. Selle hinnangu juures on tähelepanuväärne, et Churchill ja Gladstone kuulusid erinevatesse parteidesse, kuigi mõlemad jõudsid neid ka vahetada. Churchill oli algul konservatiiv, seejärel liberaal, oma tippajal uuesti konservatiiv. Churchilli on kerge hakata pidama suurimaks peaministriks, kui ta oli võimul kõige suurema sõja ajal, aga Gladstone tahtis välispoliitikat pigem rahumeelsemaks muuta.

Raamatu autor Jenkins on nagu Churchillgi olnud tipppoliitik. Marek Tamm tahtis ajaloo ja poliitika maksimaalselt lahus hoida. Seejuures ütles ta, et ajaloolase esimene ülesanne ei ole poliitikasse sekkuda, aga ei öelnud, kas poliitik võib ajaloost kirjutada. Minu arvates võib, muidu on ka puhtajaloolastel vähem, mida uurida.