Arvasin parooli ära

Ukseklaasile oli liimitud kollane tapeet, millest kumas läbi valgus. Öeldi, et Ustav on kirjanike kõrvits. Seletasin, et selle ukse taga olen hoopis mina. Mõtlesin, et võibolla Helina postkastil on sama parool, mis minul alguses. Proovisin seda ja saingi tema postkasti sisse. Mõtlesin, et kui ma olen vahel laua peale jäänud pabereid lugenud, siis ma võin Helina postkastist ka ühe kirja läbi lugeda, et kontrollida, kas temaga on kõik hästi. Lugesin ühe kirja läbi, aga see ei olnud nii huvitav kui ma lootsin. Mõtlesin, et proovin, kas ma veel asju ära arvan. Otsisin otsingumootoriga, kas Oudekki veel peab blogi. Tema blogi enam ei olnud. Proovisin, et võibolla peab ta seda nüüd perekonnanime all. Mulle tuli meelde, et postkast näitab, kui selles on teisest arvutist sees käidud. Kui Helina võrdleb postkastis käinu arvuti nime minu blogi loenduris oleva minu arvuti nimega, siis ta saab aru, et postkasti murdsin sisse mina. Seetõttu kirjutasin talle, et palun vabandust, et ma tema postkastis käisin, ma ei tee seda enam kunagi. Ma lugesin ühte kirja, aga see ei olnud väga huvitav. Ma polnud üldse tähele pannud, kellelt Helina postkastis veel kirju oli. Mõtlesin, et kirjutan Kristelile, et kui tema postkastil peaks olema kergesti ära arvatav parool, siis võib keegi sinna sisse murda.