Viimane eestlane

Mulle ei meeldi, kui eestlased kirjutavad feisbukis inglise keeles. Muidugi hea, kui nad üldse kirjutavad. Mõne ingliskeelse postituse loen läbi ka. Aga kuna kõike lugeda ei jõua, siis keel lihtsustab valikut. Eesti keeles ei kirjuta - ilmselt ei ole minu jaoks kohustuslik postitus. Ma arvestasin juba lapsena sellega, et võin jääda viimaseks eestlaseks. Siis ähvardas küll oht, et ülejäänud muutuvad venelasteks. Mina otsustasin, et kui see juhtub, jään mina eestlaseks. Ja olen endiselt seisukohal, et jään selleks ka siis, kui teised muutuvad inglasteks. Head inglise keelt mulle meeldib küll lugeda, aga seda eestlased tavaliselt ei kirjuta. Mõned arvavad, et ma kirjutan ise halvasti. Või võibolla arvab seda suurem osa. Minu neljast viimasest feisbuki postitusest kolm said hindeks 0. Need polnud küll kirjutised, vaid pildid. Endale mulle need meeldisid, seetõttu arvasin, et võin saada parema hinde. Üks samas stiilis pilt sai hiljuti hindeks 9, mida ma ise neist kõige paremaks ei pidanud. Aga siiski nii heaks, et üles riputada. Need olid vanad pildid. Ma arvan, et praegu on mu joonistamise ja maalimise oskus langenud. Võibolla selliseid pilte veel oskaks teha, aga nende tegemiseks läks vaja taskupeeglit ja sellist enam kodus ei ole, vist mitte ka müügil. Uuemad taskupeeglid, mida olen näinud, on servast kõrgemad, nii et neile ei saa paberit peale asetada. Aga mul pole aega ka iga päev kõiki maailma asju teha. Vahepeal on langenud ka minu blogi postituste arv. Täna tuli jälle suur tahtmine kirjutada päevas kaks, mitte üks sissekanne. Infopartisan oli üks viimaseid, kes sellele blogile viitas, aga tundub, et ta on hiljuti viite uuesti ära kustutanud. Mina ei hakka kellelegi viiteid üles panema, sest pärast kustutama hakata ei oleks meeldiv. Tegelikult ma teiste blogisid enam eriti ei loegi. Raamatuid loen küll iga päev. Täna lugeisn ka vanu ajalehti. Tegin nende kohta märkmeid. Arstide hinnangul on mul osaline töövõime kaotus, aga enda arvates see lugemise ja kirjutamisega seotud tööle ei laiene, vähemalt kui seda kodus teha. Mõni päev on raskem ka olnud, aga see on alati olnud ajutine. Minu meelest minu ülikooli hinded tõestavad, et mul oli seda laadi töö jaoks keskmisest suurem töövõime. Tervis ei olnud juba siis kõige parem. Mõne arvates näitab arvatavasti see blogisissekanne ka haigust, sest see ei ole kindlal teemal, aga sellise arvamusega ma ei ole nõus. Selles stiilis kirjutan peamiselt ainult selles blogirubriigis. Võibolla homme jälle.