teisipäev, aprill 23, 2013

Cromwell

Oliver Cromwell’s Letters and Speeches: Including the Supplement to the First Edition. With Elucidations. By Thomas Carlyle. In two volumes. Vol. I. New York 1855. 560 lk. E-raamat books.google.ee all.

Aastal 1995 tegin ülikooli sisseastumiseksameid. Selleks valmistudes püüdsin lugeda ajalooraamatuid nii, et iga raamat oleks erineva sajandi kohta. Muuhulgas lugesin suvel 1994 Eesti ajal "Suurmeeste elulugude" sarjas ilmunud raamatut "Cromwell". See oli aasta jooksul loetud ajalooraamatutest kõige huvitavam. Kui 12. klassi lõpus ajalooõpetaja küsis kõigilt, mis aeg ja mis maa neid ajaloost kõige rohkem huvitab, siis vastasin, et Inglismaa uusajal. Ülikooli ajal ma selle kohta ühtegi uurimistööd siiski ei kirjutanud ja tegelen sellega alles nüüd.

Täna läbi saadud raamat mulle Cromwelli kohta enam nii head muljet ei jätnud. Aga raamatu autor Carlyle peab Cromwelli suureks kangelaseks. Ta leiab, et paljude raamatute puhul oleks parem, kui neid poleks kunagi kirjutatud ega avaldatud. Muuhulgas arvab ta, et Cromwellist ei peaks kirjutama keegi, kes ei saa aru, et tegemist oli kangelasega.

Raamatus on toodud üle saja kirja 17. sajandist, mida Carlyle on kommenteerinud. Suurema osa kirjade autor on Cromwell. On ka teiste talle saadetud kirju. Põhiliselt räägivad kirjad sõjast, palju ka Jumalast. Mõnes kirjas korraldab Cromwell oma laste abielusid. Cromwelli naise Cromwellile saadetud kirju on säilinud ainult üks, Cromwell on naisele kirjutanud üle ühe korra, aga vähe. Carlyle on lisanud lühematele kirjadele pikemad kommentaarid, et lünki täita.

Carlyle kirjutab praegusega võrreldes arhailises keeles ja Cromwell veel arhailisemas. Aga kirjad ei ole toodud ära päris täpselt, vaid neis on parandatud keelevigu. Cromwelli kirjade väärtus polnud Carlyle’i arvates kirjanduslik. Cromwell polevat kunagi kirju lõikudeks jaganud, aga Carlyle on teinud seda tema eest. Carlyle arvab, et tema aja lugejale on need kirjad igavad, kuid et kes usub Kõrgeimat, sellele on need väga ilusad. Carlyle peab oma vaenlaseks kuivikust ajaloolast (otsetõlkes Kuivkuitolm), kes heidab Cromwellile ette kompositsiooni puudumist, kuid nende kirjade väärtus olevat muus kui kompositsioonis. Carlyle ütleb, et hindab Cromwelli kõrgemalt kui oma lugejat, sest lugeja tahab ainult kõhu täis süia, aga Cromwell uskus, et tal on hing, mis tuleb päästa.

Carlyle hindabki Cromwelli eriti usulisest seisukohast. Usulised küsimused mängisid Inglise revolutsioonis üldse olulist osa. Kui sama autori raamatut Prantsuse revolutsioonist lugedes ma kahetsesin, et puudusid võrdlused Inglise ja Prantsuse revolutsiooni vahel, siis siin on need võrdlused olemas. Carlyle ütleb, et Prantsuse revolutsiooni aegsel parlamendi lõhenemisel ja Inglise Pika Parlamendi lõhenemisel presbüterlasteks ja independentideks on nii erinevusi kui ka sarnasusi. Põhierinevus olnud see, et Prantsuse revolutsiooni ajal usuti Rousseaud, aga Inglise revolutsiooni ajal Jeesust. Selles osas pole Carlyle aga päris järjekindel. Kui sõjavägi hiljem parlamendist enamuse välja puhastab, peab Carlyle seda õiglaseks, kuna parlament olevat olnud jumalatu. Raamatut Prantsuse revolutsioonist lugeda oli natuke meeldivam, sest seal mõisteti verevalamine hukka. Aga raamatus Cromwelli kohta selgub, et sõltub, kelle verd valatakse. Olevat hea võidelda Jumala ja halb Kuradi poolel. Cromwelli väed olid usklikumad kui kuninga väed, kellega nad võitlesid, Cromwelli vägedes oli tugevam distsipliin. Seetõttu peab Carlyle kuningas Charles I hukkamist sama positiivseks kui lõunamere saare kuninganna pöördumist ristiusku.

Siin raamatus eriti revolutsiooni sõna ei kasutata. Kuskil vist nimetati Cromwelli tegevust revolutsiooniliseks, aga raamatu perioodideks jagamisel on saadud läbi ilma revolutsiooni mõisteta. Esimeses köites on umbes järgmised perioodid: 1) Kodusõja eellugu, 2) Esimene kodusõda, 3) Kodusõdade vaheaeg, 4) Teine kodusõda, 5) Kampaania Iirimaal, 6) Sõda Šotimaaga. Cromwell on enne sõda parlamendisaadik, aga seal ta eriti silma ei paista. Kui raamatu pealkirjas nimetati kirju ja kõnesid, siis mina leidsin esimesest köitest küll kirju, aga kõnesid mitte. Esimeses kodusõjas saavutavad parlamendiväed Chareles I üle võidu, aga kuningas taganeb Šotimaale. Šotimaa andis ta Inglismaale välja, aga kuningas jätkas uue sõja õhutamist. Teises kodusõjas lüiakse kuninga pooldajaid lõplikult ja sõja lõppedes ta hukatakse. Seejärel läheb Cromwell Iirimaale ülestõusu maha suruma, mis on puhkenud juba 1641. Carlyle peab küll iirlaste ülestõusu usulisi nõudmisi õiglasteks, kuid leiab, et Cromwell oli Iirimaa ja Šotimaa sõber ja need oleks võinud sellest aru saada. Kui raamatus Prantsuse revolutsioonist korrati refräänina, et nõuti leiba, siis siin on suurema nälja kirjeldus ainult seoses Iirimaaga ja juba sõja tagajärjena. Iirimaa alistamise järel läheb Cromwell sõdima Šotimaaga, mis peab kuningaks juba Charles II. Šotimaal nagu Inglismaalgi valitsesid puritaanid. Kuid Carlyle leiab, et Šotimaal oli teokraatia ilma inspiratsioonita ja et kõige suurem kuritegu on mitte kuulda Jumala häält. Ka Cromwell oma kirjades ütleb, et tahtis Šotimaal verevalamist vältida, sest seal inimesed kardavad Jumalat, kuigi on eksitatud. Kui sõda Šotimaaga lõppeb, ütleb Carlyle, et peetud sai Cromwelli viimane lahing, kuigi laiemas mõttes olevat kogu tema elu lahing olnud.

Raamatus Prantsuse revolutsiooni kohta jäi mulle mulje, et kui Carlyle räägib Rousseau’st eesnime pidi, siis see on üleoleku märk. Aga siin räägib ta kohati ka Cromwellist eesnime pidi, kuigi rohkem raamatu algul.

Cromwell saab kindralleitnandiks ja edasi lordkindraliks. Kuid kirjadele alla kirjutades ta neid tiitleid ei kasuta, vaid nimetab ennast "alandlikuks teenriks". See tuletab meelde, et ka Hitler, kelle puhul võiks eeldada suurushullustust, kirjutas oma allkirja väga pisikeselt. Kuigi Hitler lasi ennast vähemalt füüreriks ehk juhiks nimetada. Cromwell nimetab ennast teenriks ingliskeelse sõnaga "servant". Seda peab Carlyle teises raamatus positiivse tähendusega sõnaks, kirjutades, et käskija on inimeste teener. Seevastu sõna, mille esimene sõnaraamatu vaste on "lakei", kasutab ta halvustavas tähenduses.

0 vastukaja: