Kuidas hinnata?

Viimasel ajal propageeritakse uut hindamissüsteemi, et ei hinnataks enam õpilase taset keskmisega võrreldes, vaid tema individuaalset edasiminekut. Vana süsteemi eelis oli see, et kui õpilane teadis, mis aines tal keskmisega võrreldes kõige paremad hinded on, siis oli tal ühtlasi selge, mida on kõige parem edasi õppima minna. Selleks on vaja teada ka teiste õpilaste hindeid, mitte need ei tohi olla kaitstavad isikuandmed. Vana süsteemi miinus oli, et see võis põhjustada lootusetuse tunnet. Mulle olid tõenäoliselt sünnikahjustuse tõttu kehalise kasvatuse normid rasked. Õpetaja süüdistas mind selles, et ma ei tee füüsilist trenni, mis ei vastanud tõele. Jõudsin järeldusele, et minu puhul pole treenimisest lihtsalt kasu. Tegelikult on see vale, kui võrrelda enda tulemustega. Tänavu talve algul jõudsin korraga suusatada ainult ühe ringi, aga mõningase treenimise järel suutsin sõita ühel päeval juba kuus ringi. Seega võivad nii vana kui ka uus süsteem reaalsustaju moonutada. Võibolla peaks õpetaja panema välja kaks hinnet korraga, ühe uue ja teise vana süsteemi järgi. Objektiivselt hinnata ei pruugi küll kerge olla. Kui hinnata edasiminekut, siis tekib küsimus, millise alguspunktiga võrreldes. Keres juhtis õigesti tähelepanu, et mida tugevamaks maletaja saab, seda raskem on tal veel tugevamaks saada. Seega saaksid edasimineku hindamisel kõige halvemaid hindeid kõige paremad ja kõige paremad hinded oleksid nendel, kes on alguses laiselnud. Kui hinnata absoluuttaseme asemel edasiminekut, põhjustab see arvatavasti vähem psühhotraumasid, aga kui tõde lõpuks selgub, võib psühhotrauma olla seda suurem. Ideaalset hindamisviisi ei ole ilmselt olemas, aga kui kõiki ei saa ülikooli vastu võtta, on vast hinded siiski vajalikud.