Kaks väikerahvast

Mõtlesin, et kui mul oleks naine, siis tema teeks köögis süia ja mina lamaksin samas ruumis voodis teki all. Me elaksime kööktoast koosnevas korteris. Praegu lamasin voodis ülikooli loengus. Üliõpilastel oleks mugavam olnud, kui kõik oleksid kuulanud loengut lamades, aga selleks polnud auditoorium piisavalt suur. Pärast ülikoolis viitele õppimist olin vahepeal käinud vanas koolis ilma õppimata ajaloo kontrolltöid kirjutamas ja saanud nende eest neljasid. Aga teised ei saanud õppides niigi head hinnet. Nüüd jälle ülikooli loengus olles suhtusin õppimisse jälle tõsisemalt ja konspekteerisin õppejõu juttu. Kirjutasin üles üksikuid sõnu suure käekirjaga. Õppejõud rääkis, et kunagi oli Euroopas kaks hästi väikest rahvast, liivid ja leevid, keda mõlemat oli ainult mõnisada. Praeguseks neid rahvaid alles ei olnud, seetõttu ei olnud teada, kellega nad keeleliselt suguluses olid. Kirjutasin ühe sõna üles hästi suure ja hooletu käekirjaga. Algul arvasin, et õppejõud oli nimetanud mulle varem tundmatuid rahvaid, aga siis hakkas tunduma, et liivid olid tegelikult liivlased. Õppejõud rääkis, et need kaks rahvust moodustasid terviku, nii et liivid olid vanem ja leevid noorem põlvkond. Hoolimata väiksest arvust olid liivlased vahepeal orduriigi ära vallutanud. Nad olid vallutanud vähemalt ühe linna. Arheoloogidele tehti etteheiteid, et nad selles linnas väljakaevamisi läbi ei vii, mis kontrolliks, kas kroonika räägib selle sündmuse toimumise osas tõtt. Ajasin oma pinginaabri Sandriga kuuldu põhjal juttu.

*
Üks vana autor avaldas raamatu oma sõjamälestustega, kuidas ta oli Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel võidelnud. See raamat ilmus sarjas "Klassikud kõnelevad". Autor oli juba varem kirjanik. Ta andis intervjuud, kus rääkis sellest raamatust. Ühtlasi ta mainis, et järgmise raamatu võiks kirjutada oma tegevusest parteilasena. Materjalid, mida ta selle raamatu kirjutamisel kasutada kavatses, olid tema aastate jooksul tehtud märkmed, mis olid taignana suurel kandilisel plaadil. Ta segas seda kätega ja ütles: "See on väga magus materjal." Kuna see mees oli kogenud kirjanik, oskas ta rääkida ilusas kirjanduslikus stiilis. Ta rääkis aeglaselt, sest teadis, et niiviisi on hääldus selgem. Läksin ühte majja. Seal oli käsikiri, millega Klausil töö pooleli oli. Praegu anti sama käsikiri ühele teisele tema vanusele inimesele. Leidsin laualt paksu maleraamatu, mida mul veel kodus ei olnud. Aga selle tiitellehele oli kirjutatud, et see on kuni 8-aastastele. Ütlesin, et siis mina ei saagi sellist raamatut kunagi lugeda, sest ma läksin trenni 9-aastaselt. Aga kuigi ma olin hiljem trenni läinud, olin ma teistele järele jõudnud. Ago tahtis seda raamatut näha.