Mida ma usun

Mulle ei meeldi ei usklikuks ega ateistiks tembeldamine. Aga iga inimese loomuse osa peaks olema, et vähemalt midagi ta usub, mõni rohkem ja mõni vähem. Analüüsisin, mida ma tegelikult usun ja leidsin, et sellel on kolm komponenti: eetika, veendumused ja fantaasia.

1. Eetika.

Religioonide juures meeldib mulle see, et need mõtlevad eetikale. Aga sama teevad ka filosoofid. Pühakirjad annavad inimesele ette hulga eetilisi norme, millest kinni pidada. Eestlasi on selles osas kõige rohkem mõjutanud Piibel, ka ennast ateistiks pidavaid inimesi. Rumalamaid inimesi nagu lapsi tuleb kindlasti õpetada, kuidas käituda. Aga täpsete ettekirjutustega võib teha ka halba. Eetika osas püian mõelda eelkõige oma peaga, mis on eetiline ja mis mitte. Aga olen valmis kaaluma ka teiste inimeste soovitusi. Sealhulgas pühakirjades kirjas olevaid, aga mitte ainult ühes pühakirjas.

2. Veendumused.

Veendunud olen ma eelkõige selles, mida mu oma kogemus kinnitab. Kogemust saab omandada teaduslike eksperimentidega. Aga ilmselt ei ole võimalik teaduslike meetoditega kõike kindlaks teha. Mis jääb väljapoole teadust, seda võib nimetada üleloomulikuks jõuks. Kas on olemas jumalaid, hauatagust elu või vaime, selle kohta eelistan lõplikku seisukohta mitte võtta, kuni isiklik kogemus puudub.

3. Fantaasia.

Üleloomulike jõudude kohta, kelle olemasolu kohta puudub veendumus, on siiski huvitav fantaseerida ja need fantaasiad võivad ajas muutuda. Olen kasutanud oma ilukirjanduslikes teostes tegelasi nagu Jumal ja haldjad. Samuti fantaseerinud päriselt mitte olemas olevatest inimestest. Praegu mulle meeldib mõelda, et elada on sellepärast hea, et siis näeb unenägusid ja et võibolla näeb unenägusid ka pärast surma.