Laste lahutamine

Televiisorist tuli uudis, et üks vend ja õde lahutati üksteisest. Näidati nende laste pilti. Tõnu ütles eesnimepidi, kes need vist on. Ta oli nendega õues mänginud ja tundis nad näo järgi ära. Ma olin ka kunagi nendega mänginud, aga ei tundnud.

*
Mängisin Fischeri male turniiril. Mängu tulemus sõltus sellest, kas viimasena lõpetan söömise mina või vastane. Selleks, et mõjutada, kumb viimasena lõpetab, püüdsin valida, millisest kausist süia. Võtsin endale leivaviile varuks. Hakkasin neid lauale eelviimasele reale panema, et saaks nendega järgmisel käigul lippu minna. Vastane blokeeris lippumineku ähvardused ära. Ta hakkas omakorda leivaviile lippuminekuks lauale panema. Tema pani neid ühele liinile mitu tükki, et kui ma ühe ära blokeerin, siis minna järgmisega, mida ma enam blokeerida ei jõua. Pakkusin viiki. Vastane võttis pakkumise vastu. Läksin teise ruumi kohtunikule tulemust teatama. Kohtunik ütles, et see on väga haruldane, kui Fischeri male partii lõppeb viigiga. Rääkisin vastasele, et ega see, kui me leivaviile lauale panime, ei tähenda, et nad oleks saanud lippu minna, sest reeglites ei ole nimetatud ühtegi käiku, mida leivaviilul oleks õigus teha. Vaatasin, et vastane ei ole seda partiid oma elulukku kirja pannud. Võibolla sellepärast, et ta sai aru, et me olime reeglitest eemaldunud. Aga võibolla hoopis sellepärast, et leivaviilude lauale panemine oli uus mõte ja ta tahtis sellega järgmisi vastaseid üllatada. Mindi kinoruumi vaatama filmi. Läksin kõige tagumisse ritta.

*
Üks vend ja õde olid kohtuotsusega üksteisest lahutatud. See oli üldse uuema aja suundumus, et inimesi püüti selle eest lahutada, et nad sugulased on. Kuna vend ei tohtinud enam lasteaias õe juurde minna, ei saanud ta mängida ka teiste lastega, sest õel oli sõpru, aga temal mitte. Kui teised lapsed olid õe sõbrad, ei tohtinud ta minna ka nende juurde, sest nad viibisid õe lähedal. Kõndisin mööda tänavat kodu poole. Mõtlesin, et kirjutan Helinale, et mina ei saa sellest aru, kui perekonna liikmeid ei hinnata. Või kui oma inimesi ei hinnata. Kirjutan ajalehele, et põhiseaduse järgi peavad perekonnaliikmed üksteist aitama. Põhiseadusele on lisatud küll täiendamise seadus, mille järgi põhiseaduse paragrahve võib tõlgendada. Aga öeldakse, et põhiseaduse täiendamise seadus on õigustühine. Jõudsin koju. Seal istusid ühel pool lauda Helena, Livia ja Eva ning teisel pool seisid vennad. Öeldi, et Helenalt, Livialt ja Evalt küsiti ühte dokumenti. Vastasin, et minu meelest nad küsivad praegu ise dokumenti. Vaatasin portfelli. Klaus ütles, et mul peab ka portfellis see dokument olema. Vastasin, et ühtegi Euroopa Liidu pooldajate sõna ei saa uskuda, sest nende arvates võib kõike tõlgendada. Kuna ma portfellis kohe dokumenti ei näinud, sulgesin selle, hakkamata kätega sorima. Isa ütles, et mulle pandi portfelli see dokument. Vastasin, et teise inimese portfelli ei tohi avada. Ema ütles isale, et ma olen praegu halvas seisus. Isa vastas, et ma olen selles juba 20 aastat.