Täna on mitu märki, et pea ei tööta kõige paremini - unenäod läksid meelest, paberil arvutamine ei tulnud välja, jalutades ei olnud tahtmist millestki mõelda, blogis kirjutamiseks ei ole nii kindlat teemat kui eelmistel päevadel. Üks märk, et pea veel mingil määral töötab, on see, et tõlkimise päeva miinimum on ületatud. Blogis kirjutamise päeva miinimum peaks olema üks sissekanne. Pikkus ei ole tähtis. Kirjutamise asemel võib ka pildi avaldada. Üks päev mulle öeldi, et minu joonistused on haige inimese pildid ja teised inimesed ei taha haigust näha. Kui ma oma joonistusi olen feisbukis avaldanud, on neid mõned siiski laikinud. Kõike, mis ei vasta isiklikule maitsele, ei saa haiguseks tembeldada. Psühhiaater ütles vastupidi, et haigete pildid on huvitavamad, sest neil on rikkam sisemaailm. Ja ta arvas, et piltide järgi ei saa haigusi diagnoosida. Vanas psühhiaatria raamatus oli seda siiski püütud teha. Seda ei öelda, et Liivi luuletused on haige inimese luuletused ja teised ei taha neid lugeda. Mõni küll ütleb, et ta ei taha üldse luulet lugeda. Ja mõni, et üldse raamatuid mitte. Mõni tahab, aga ei saa, sest silmad on haiged. Selleni ma võin veel jõuda. Ma arvan, et juhul, kui minu pildid mingit haigust näitavad, siis silmahaigust, sest ma näen tervetest silmadest udusemalt. Lapsepõlves veel sellist probleemi ei olnud, vaid kiideti, et mul on head silmad. Vennad said prillid juba väikse lapsena, aga nüüd näevad minust paremini. Ühes artiklis küll seletati nägemise halvenemist ka psüühiliste haigustega, kuna osad inimesed kartvat osasid vaatepilte ja pööravat seetõttu vähem silmi, mistõttu nende silmad väsivat rohkem. Aga see ei olnud vist üldtunnustatud teooria. Kuna ma suure osa päevast loen, siis pööran silmi pidevalt rea algusest rea lõppu. Tunni aja tagant teen silmaharjutusi, pöörates silmi rohkem. Silmaharjutusi tegema hakkamisest saadik on prillid aeglasemalt tugevamaks läinud kui enne seda. Aga viimane kord pandi siiski veerand numbrit juurde.