Ajakirjanduse ülevaade

Vahepeal ei olnud mul enam tuju kirjutada blogis muust peale unenägude, ajaloo, male ja suusatamise. Aga viimasel ajal mulle on jälle tulnud paremini meelde ühe minu eeskuju Jaan Tõnissoni sõnad, kes ütles, et ajalehel ei ole õigust surra. Seetõttu hakkab nüüd võibolla jälle muid sissekandeid peale unenägude sagedamini tulema, kui aega jätkub. Aga töö- ja puhkeaja seaduse järgi peab jätkuma. Üks usukuulutaja vastas ükskord minu kirjale, et kirjutada võivad ainult targad inimesed. Vastasin talle vist, et juba esimese klassi õpilased peavad kirjutama, sest kirjutamine on arendav. Praegu lisan veel, et pean ennast faktide põhjal keskmisest intelligentsemaks, eetilisemaks, loovamaks ja haritumaks inimeseks, seetõttu tunnen kohustust lisaks enda arendamisele kirjutada ka teiste õpetamiseks.

Eile kirjutasin, et minu blogi on maailmaparandamise blogi. Täna lugesin sel teemal ajalehest, et maailmaparandajaid ähvardab kõige suurem oht läbi põleda. Mul tekkis küll küsimus, kas seal mõeldakse maailmaparandamise all sama asja, mis mina, kui öeldi, et maailmaparandajatel ei jää aega mõtlemiseks, aga mina seostan seda just mõtlemisega. Ja vastasin küsimusele, et mõtlemine ei ole ainus maailmaparandamise vorm, vaid näiteks prügi koristamine teeb maailma puhtamaks. Aga kui maailmaparandamine ongi seotud ohuga tervisele, siis ei saa seda sellepärast tegemata jätta, sest sel juhul võib lisaks enda tervisele hukka minna terve maailm. Artiklis nimetati psüühilist tervist kõige kahjustavamateks töödeks neid, mis on seotud kõige rohkem teiste inimestega näost-näkku suhtlemisega. Mulle on püütud kogu aeg selgitada, et kirjalik suhtlus on väärtusetu ja vaja on näost näkku suhelda. Olen pidanud enda eripäraks, et kirjalik suhtlus sobib mulle paremini, aga nüüd tuleb välja, et näost-näkku suhtlemine halvendab ka keskmise inimese tervist. Võibolla küll siis, kui nad peavad suhtlema võõraste, mitte oma lemmikinimestega. Minu maailmaparandamise osa on see, et püian leida viise, kuidas teha rohkem tööd vähem väsides. Kasutan selleks viimasel ajal süsteemi, et ei tööta ühe asja kallal kaheksa tundi järjest, vaid ärkamisest magamaminekuni, tehes igast tunnist osa aega midagi muud ehk teist tööd.

Ühes ajalehes oli ülevaade Priit Simsonilt kümnest Eesti mõjukamast perekonnast. Ma ei pea mõjukust kõige tähtsamaks inimese omaduseks. Hitler ja Stalin olid mõjukad, kuid see mõju oli halb. Carlyle arvab, et pikaajaliselt jääb püsima vaid positiivne mõju. Selles ma pole kindel, sest kui tuumasõda algab, võib kahjulik mõju olla pöördumatu. Võibolla hauataguses elus on teisiti, aga selle olemasolu suhtes on mul kahtlusi.

Teet Kallas andis ümmarguse sünnipäeva puhul intervjuu, kus ta ütles muuhulgas, et koolist poppi tehes süda kripeldas ja tal on eluaeg kripeldanud, kui mõni päev kirjatöö tegemist on vahele jäänud. Püüdsin meenutada, kas mul on mõni päev vahele jäänud, aga ei tulnud ühtegi sellist meelde. Isegi kõrge palavikuga päevadel olen mõne rea kirja pannud.