Minu huvi ajaloo vastu on liiga suur, muu jaoks jääb aega vähe. Õnneks on vähemalt ajalugu ise rikkalik, mitte kitsas valdkond. Sellevõrra vast ongi huvi suurem, sest paljud asjad ei ole endiselt selged. Neid asju, mis on enda meelest selged, kõik ei usu, kui ma rääkima hakkan. Eksamitel usuti minu juttu paremini, siis vast kuulasid asjatundjad. Kuigi mõnda asja ise pärast kontrollima hakates paistis, et olin eksinud, aga viga oli läbi lastud. Vähemalt ühel korral kindlasti. Eksisin ühe väejuhi surma asjaoludega. Aga see polnud selle kursuse loengutes räägitud, vaid lisasin täiendusena. Nagu ma praegu raamatuarvustusi kirjutades otsin seoseid teiste raamatutega, nii rääkisin ka ülikooli eksamitel rohkem kui loengutes oli jutuks olnud. Ülikoolis osati seda hinnata, aga keskkoolis alati mitte, kui mõeldi, et kui õpikus kirjas ei ole, siis ma eksin, sest õpilase teadmised ei saa suuremad olla. Alati ma ei eksinud, aga vahel võibolla küll, kui kirjutasin oma järeldusi, aga minu tolleaegsete järelduste juures oli põhiline, et nad oleks naljakad. Aga ka maailma parim ajaloolane võib teha valejäreldusi. Eriti kui uuritava ajajärgu enda allikad ei ole tõepärased. Allikates kahelda on originaalsem mõtlemine kui neid refereerida. Originaalne võib olla ka argumentatsioon, miks allikat uskuda.