Kultuuriajakirjandusest

Hea teos on selline, mida lugedes tekib tahtmine teha mõtlemispause või selle kohta pärast lugemise lõpetamist mõtteid üles kirjutada. Täna olen lugenud uuest "Loomingu Raamatukogust" sürrealist Bretoni, kelle iga lehekülje järel tahtmine mõtlemispause teha tekib. Aga see ei ole veel täiuslik raamat, sest ma ei ole mõelnud niivõrd raamatu sisu üle, kui sellega seostuvate muude asjade üle. Tundub, et tõlkes on midagi kaduma läinud.

Seevastu selliseid artikleid, mille üle ma lugemise ajal mõelda ei tahtnud, lugesin "Sirbi" kirjanduskülgedelt. Reedel lugesin läbi kaks artiklit sama lehe ajalookülgedelt, mis olid mõlemad huvitavad ja mõtlemapanevad. Täna jätkasin kirjanduskülgedega. Sealsetest arvustustest meeldis mulle ainult Arno Oja oma, kuigi see raamat, millest ta kirjutas, ei paistnud seekord ise kõige parem olevat. Teised kirjandusarvustused tekitasid peamiselt negatiivseid emotsioone. "Loomingu Raamatukogus" oli ka erootilise sisuga lauseid, aga oli püütud valida ilusat sõnastust, seevastu "Sirbis" püüti ropendada. Siiski on halb kirjandus ja kirjandusarvustus ka selline teema, mille ma suudan läbi lugeda, sest kirjandus seostub vähemalt inimese fantaasiatega. Majandusest lugeda on tavaliselt igavam. Kuigi majandusteema on ka vahel huvitav, kui tegemist on majandusajaloo või mõne muu teadusliku teooriaga. Aga lihtsalt äriuudised mulle huvi ei paku, samuti nagu enam ei huvita uudised tippsportlaste kohta, kui tegu pole just maletajaga. Ajalehe spordikülgedel võiks kirjutada, kuidas minusugune treenima peab, mitte maailmarekorditest, mille taga võib olla doping.

Neljapäev lugesin "Vikerkaart". Seal kirjutas neli inimest, kes on minu feisbuki kontaktides. Aga neist kõigist rohkem meeldis Mehis Heinsaar, kellega mul pole isiklikke kontakte olnud. Roostele ja Kivisildnikule saatsin küll liitumiskutse, kuna olin nendega mõned kirjad vahetanud ja eelistan seal näha just kirjutanud, mitte nägu näidanud inimesi, aga ma ei saa aru, mille eest nende loomingut nii väga kiidetakse, kui võrrelda neid näiteks Liivi, Rummo, Viidingu, Enno või Arderiga. Ja enda looming meeldib mulle ka rohkem. Ma ei pea ühtegi uut teost avaldama, aga kaudselt halvustatakse mind kirjandusväljaannetes pidevalt edasi, sest kui kedagi kiidetakse, siis lisatakse tavaliselt, et aga teised kirjutavad halvemini. Mul on ebaõnnestunud teoseid ka, nii et mõnesuguse kriitikaga võin nõustuda, aga kui minu teosele eelistatakse minu omast halvemat, siis mitte.