Liikumise pealt helistamine

Täna mult küsiti jälle, mis mu mobiiltelefoni number on. Seda mul ei ole. Kuna praegusel ajal on kombeks uksi lukustada ja metsas võib ära eksida, oleks ehk mõnes olukorras tõesti mobiiltelefonist kasu. Aga kui see mul olemas oleks, ei kannaks ma seda ikkagi igal pool kaasas. Kui helkuri kandmine tehti kohustuslikuks, võibolla tehakse lõpuks mobiiltelefoni kaasas kandmine samuti. Aga see ilmselt ei kohustaks seda ikkagi vastu võtma. Kui mul oleks tänaval kõndides mobiiltelefon kaasas, ei oleks mul mingit tahtmist sellega tänaval rääkida. Seda ma tahan küll, et mulle häid kirju saadetaks, aga ei saadeta. Tulevad ainult listide kirjad, erakirju harva. Ma ei saanud oma mälu järgi isegi ühtegi isiklikku jõulukaarti, väljaarvatud kogu perele tulnud, mis on mulle vähem kui vanematele. Feisbukis natuke üksikute lausete vahetamist toimub, aga see on pooleldi kolmandatele inimestele esinemine. Elektronkirjad loetakse võibolla ka kolmandate isikute poolt läbi, aga saab vähemalt kujutleda, et ei loeta. Kui ma paberkirju vahetasin, siis mulle neid ka nii palju kohale ei jõudnud, kui paljude posti panemisest teatati. Üks aasta oli mul tellitud ajakiri, mida pidi tulema neli numbrit, aga tuli ainult üks. Ei tea, kas vargad püüdsid sealt midagi varastamise ajaloo kohta teada saada. Ükskord mul varastati koolis kinopiletid ära. Arvatav varas ei püüdnud oma isikut varjata, vaid pakkus pileteid teistele minu klassi õpilastele müügiks. Ühele klassikaaslasele laenasin tööõpetuse tunnis taskunoa ja ta ei andnud seda tagasi. Samal päeval mul ei olnud meeles küsida. Järgmine päev küsisin, siis ta väitis, et jättis selle tööõpetuse klassi, aga seal seda ei olnud. Taskunuge on mul taskust välja ka kukkunud. Üles pole pärast seda ühtegi leidnud. Üks kukkus heinamaal, kus keegi seda ilmselt üles ei korjanud, aga ei leidnud.