Vanaduspäevad maal

Henn küsis, kus tema sahtel on. Ma olin pannud Hennu sahtlisse oma asjad, sest ta ei elanud enam siin. Henn tahtsi sahtlit tagasi. Minu asjad ei mahtunud mujale ära. Isa andis minu kätte mõned dokumendid. Hoidsin neid natuke aega oma sahtlis, siis andsin isale tagasi. Need olid selle ajaga minu sahtlis juba natuke kortsu läinud. Isa käes ei olnud paljude aastate jooksul läinud. Isale tagasi andes lõikasin kortsus serva küljest. Läksime isa tuppa. Vennad rääkisid, et arvuteid tuleks sissemurdmise eest kindlustada. Ütlesin, et minu arvutisse on sisse murtud, sest vahepeal sain ma gmaili postkasti kasutada ainult maile.ee kaudu. Vennad hakkasid isa toa arvutit sissemurdmise vastu alt plastiliiniga kindlustama. Minu arvuti kindlustamist ei pidanud nad vajalikuks, sest isa toa oma oli vannitoa arvuti, aga minu oma mitte, seetõttu oli sinna sissemurdmine vähem tõenäoline. Sissemurdjad tahtsid näha vannitoas lahtiriietatud inimesi. Mul oli käes pakk raamatuid. Ütlesin, et ma ei mäleta, kust ma need võtsin. Oli kaks võimalust, kast alt- või ülevaltpoolt riiulist. Panin nad ühte kohta tagasi. Seepeale hakkas kõrval üks teine raamatuvirn ümber vajuma. Püüdsin vajumist peatada, aga see ei aidanud, sest suuremad raamatud olid väiksemate peal. Võtsin suuremad pealt ära, et väiksemaid alt välja võtta. Aga raamatuid liigutades lükkasin Väiksed Luuleraamatud põrandale. Tegin nutuhäält.

*
Öeldi, et Vene väed on Võrus. Arvati, et oktoobris tulevad nad Tartusse. Ütlesin, et kui Vene väed Tartusse tulevad, siis hakkan tänavatel sinimustvalge lipuga ringi kõndima. Ema ei kavatsenud midagi ette võtta, vaid ütles ainult, et rasked ajad tulevad tagasi. Venelased ei olnud Võrus vist valitsema hakanud, vaid hoidsid ainult vägesid sees. Selgus, et nad tulid juba täna Tartusse. Tallinnasse nad polnud läinud ja vist ei kavatsenudki minna, sest tahtsid vallutada ainult Lõuna-Eesti. Sellest hoolimata ei kavatsenud ma Tallinnasse põgeneda. Minu tuppa tuli suurest toast üks vene sõdur. Viskasin ta oma toast välja, et üle ukse piiri ta ei tule. Olin oma kahekorruselise voodi teisel korrusel. Tuppa tuli üks vene tüdruk ja hakkas minu juurde üles ronima. Viskasin ta alla. Varsti tuli see tüdruk tagasi koos oma isaga. Vaatasin kõhuli lamades filmi kangelasest. Kutsusin tuppa sisenejaid, et tulge vaadake head filmi. Aga nad ei tulnud heade kavatsustega, vaid alla viskamise eest kätte maksma. Tüdruku isal oli käes kaks pussnuga. Läksin talle vastu ja väänasin tal mõlemad noad käest välja, võttes need enda kätte. Nugadega ähvardades sundisin ta oma toast lahkuma. Vist torkisin teda noaga ka, aga mitte liiga kõvasti. Mõtlesin, et teine kord võib tulla tugevam sõdur. Mina olin nagu Vene sõjaväe vanem ajateenija, kes nooremaid peksis, ilma et nooremad oleks seda pahaks pannud. Läksin tänavale kõndima. Venelased olid asutanud ühte kohta müügiputka. Lõin osa kaupa käega segamini. Lõikasin ühes kohas rippuva Nõukogude Liidu lipu pooleks. Mõtlesin, et sellistest kangelastegudest, nagu on Bondi filmis, on unistanud iga inimene. Bondi filmid on sellepärast populaarsed, et need on filmid kõigi inimeste kohta.

*
Vennad hakkasid ühte minu fotoalbumit vaatama. Ise vaatasin teist oma fotoalbumit. Seal olid kõik fotod korralikult nurkadega kinnitatud. Mõtlesin, et peaks uue sellise albumi hankima. Vaadatavates albumites oli minu nägu kõigil fotodel väga kortsus. Praegu mu nägu nii kortsus ei olnud. Ühel fotol oli kogu meie pere kortsus nägudega. Mõtlesin, et me oleme nagu vanad eestlased.

*
Kirjutasin Jeanne d'Arci kohta arvustuse, et see enda asutatud ajaloolisti saata. Siis tuli meelde, et ma olen tema kohta juba ühe arvustuse saatnud. Kontrollisin otsinguga. Otsing minu mälestust ei kinnitanud. Aga kui ma otsingut kordasin, siis kinnitas. Mõtlesin, et ma saadan ikkagi, kirjutades juurde, et eelmine arvustus oli ühe raamatu kohta, aga nüüd lugesin teisest kohast sel teemal teist kirjutist juurde. Otsing ei olnud andnud siiski tulemusi minu asutatud listist, vaid ühest teisest imelikus kohas asuvast. Sinna olid minu kirjad edasi suunatud, kuna ma olin hakanud listi saatma fotosid ja see koormas ülikooli serverit. Ekraanil oli kirjas, nagu ma oleksin saatnud 108 fotot. Osad ei olnud võibolla siiski fotod, vaid nende kommentaarid. Oudekkil oli ka ühes imelikus kohas blogi olnud. Selle oli ta asutanud, kui tema vanas blogis sissekannete avaldamine muutus võimatuks. Olin varem pidanud imelikus kohas blogide asutamist vandenõuks. Aga nüüd nägin omast käest, et inimene ei teadnud õieti isegi, kuhu tema postitused lähevad, vaid ta haarab nende avaldamiseks kinni esimesest võimalusest, mida pakutakse.

*
Olin mänginud Ivaineniga malet ja võitnud. Meenutasin seda mängu. Ivainenil oli olnud vigur rohkem, aga võitnud olin mina. Selle kohta öeldi, et sõltub, kus nupud asuvad. Ivainen oli tulistanud a-liinilt minu h-liinil asuvat kuningat ja blokeerinud väljalt h1 minu h-etturi edasitungi, mis kippus koos kuningaga edasi liikuma. Kui tal oli üks nupp h1 ja teine a8, panin hetkeks mõeldes tema vankrile ja lipule väljalt b7 lipuga kahvli, sest mul oli ülesannete lahendamisest meeles, et sealt saab kahvlit panna. Selle peale oli Ivainen kohe alistunud, kuigi üks nuppudest oleks talle alles jäänud ja oleks saanud veel mõni aeg vastupanu osutada. Nüüd hakkasin mõtlema, et kui ma panin lipuga lipule kahvli, siis panin tegelikult ette. Solovjov küsis, et varem ta oli tugev mängija, kas nüüd ta on nõrgaks jäänud. Peebo vastas, et kui ta ära on väsinud, siis küll. Olin varem arvanud, et ma olen inimeste hulgas üks paremini malet mängida oskavatest. Aga päevakeskuse turniiridele oli järjest tulnud tavalisi inimesi, kes ei olnud maletajad, aga olid minust tugevamad. Teiste hulgas Paide vanaema ja Alviine. Praegu käis veel Siiri. Meelvale oli dušš sisse pandud, nii et seal oli võimalik püsivalt elada. Mõtlesin, et kui mul enam mujal elada ei ole, siis lähengi sinna elama, sest maal on maksud madalamad kui linnas. Seal elades sõidan iga päev bussiga linna poodi. Ja bussipeatusesse sõidan jalgrattaga, pannes jalgratta bussi peale minnes peatusesse puu külge lukku. Ja bussipeatuses kontrollin ka oma postkasti. Aga kui jalgrattaga sõita ja selja tagant tuleb auto, siis võin autole ette kukkuda. Nii et tegelikult ma vast ei lähe bussipeatusesse jalgrattaga, vaid jala. Vana inimene jõuab vast ka veel jala kõndida, kuigi aeglasemalt. Vennad ütlesid, et Henrik oli öelnud, et tuleb täna Meelvale meie mõttemaailma vaatama. Parandasin, et meie maailma. Henrikule ei meeldinud stiil, milles meie pere liikmed ehitasid, aga ta oli nõus seda vaatama. Kõndisin mööda Paide tänavat. Möödusin majast, mis tundus olevat juba vanaema maja. Ainult ta säras tugevamalt. Kui vanaema majal oli veranda alles, siis järgmise maja küljest oli see ära võetud ja see oli muudetud silikaatkivist majaks.