Artiklite toimetamine

Mulle anti ühtesid artikleid toimetada. Tegin väljatrükile parandusi punase kirjutusvahendiga. Kui parandused olid tehtud, viisin need paberid kirjandusmuuseumi. Sealne töötaja ütles mulle, et peaaegu üldse pole parandusi tehtud. Üks autor oli öelnud vastupidi, et lehed olid minu märkustest kirjud. Praegu mul ei olnud vähem parandusi. Kui üks ütles, et ma teen neid palju, ja teine, et vähe, siis tegin neid tegelikult keskmiselt. Kui keegi oli minust rohkem parandusi teinud, siis sellepärast, et parandas ka seda, mida ei olnud tingimata vaja, aga mina ainult vajalikku. Mõtlesin, et kirjandusmuuseumist lahkudes ma jätsin vist kasutatud materjalid laua peale, mitte ei pannud tagastamisriiulisse. Hakkasin uut artiklit toimetama. Aga kui eelmisi olin toimetanud tähelepanelikult, siis uut lugedes ma ei suutnud enam tähelepanu keskendada ja seetõttu ei teinud esimesele leheküljele ühtegi parandust. Mõtlesin, et paremasse vormi tagasi saades pean seda vist uuesti lugema. Nii enne kui ka nüüd toimetatud kirjutised olid võetud ühest ja samast Eesti-aegsest ajakirjanumbrist. Aga neil oligi see erinevus, et varem toimetatud olid kirjutatud Eesti ajast varem, aga nüüdne numbri ilmumise aegu, seetõttu neis oligi parandamist vajava protsent erinev.