Vanameeste laud

Mina ja Klaus sõitsime jalgratastega mööda maanteed. Mõtlesin, et teises maantee servas sõita oleks õudne. Olime teel oma maamajja. See asus keset metsa. Kui jõudsime teeotsani, mis suurelt maanteelt meie maja suunas keeras, ütles Klaus, et meie maja on liiga esileulatuvas kohas, mida saab mitmest suunast korraga rünnata.

*
Läksin kohvikusse. Istusin seal tuttavate vanameestega ühes lauas. Vanamehed ütlesid, et peaasi, et klubi koos käib, malet mängida ei olegi vaja. Osad neist ütlesid enda kohta, et nad võtavad pärast tööpäevade lõppu napsu. Mulle ei olnud selline tegevus vastuvõetav. Teised ümber laua istujad olid kõik vanad, ainult mina olin natuke noorem. Ma ei teadnud, mida vanamehed sellest arvavad, et neist nii palju noorem nendega ühes lauas istub. Mõtlesin, et lähen teise kohvikusse, kus on tuttavad naised.

*
Kartsin, et mind võidakse ülelendavalt lennukilt tulistada. Ma ei teadnud, kui täpsed relvad lennukite peal on. Igatahes selleks, et mulle pihta saada, oleks lennukil olijad pidanud ka minu liikumissuunda ette aimama. Räägiti, et Vabadussõja ajal tuli üks vene poiss kaevandusest maapinnale ja lasti kohe Vene lennukist maha.

*
Vaatasin, et Kaunase puiestee lasteaedade välisseinad on kaunistatud liblikatega. Mul oli lapsena samasuguste liblikatega kirjaplokk olnud. See tuli sellest, et siis oli Nõukogude aeg. Selliseid liblikapilte valmistati ühes Venemaa vabrikus. Uuel ajal neid enam Eestisse ei toodud. Aga neisse kahte lasteaeda oli toodud, sest need olid vene lasteaiad. Liblikapiltidega plakatid olid kalendrid.