"Valgustusaja inimene"

"Valgustusaja inimene". Koostaja Michel Vovelle. Tõlkinud Margus Ott, Auli Ott ja Heigo Sooman. Eesti keeles 2006, itaalia keeles 1992. 464 lk.

Valgustussajandiks on nimetatud 18. sajandit. See raamat on valgustusaja piiride defineerimisel ettevaatlikum. Ebamäärasemaks peab ta valgustusaja algusaega, lõpu osas ollakse kindlamad, et see on seotud Prantsuse revolutsiooniga. Raamatu algul öeldakse, et Prantsuse revolutsioon oli vaid sajandilõpu sündmuste kulminatsioon, milles valgustusaeg lõppes. Raamatu lõpul öeldakse konkreetsemalt, et lõpp oli Prantsuse revolutsioon. Kuid "Sõduri" peatükis loetakse valgustusaja osaks ka Napoleoni sõdu, keskendudes just neile, mitte 18. sajandi alguse Hispaania pärilussõjale või Põhjasõjale. Mujal on valgustajateks nimetatud ka muude aegade tegelasi, näiteks 19.-20. sajandi eestlast Grenzsteini.

Mitte sellest raamatust, vaid ühest ingliskeelsest ajalooajakirjast lugesin artiklit, kus seostati valgustusaja mõistet sellega, et esimesed suurlinnad said öise tänavavalgustuse. Selles raamatus mõõdetakse valgustuse levikut kirjaoskuse levikuga, nagu 20. sajandi ajaloos on öeldud, et fašismi tegi võimalikuks mikrofon, ja 16. sajandi puhul, et reformatsioon sai teoks tänu trükikunsti leiutamisele. Kirjaoskuse levikut on võimalik iseloomustada usugeograafia abil, et suurem oli see protestantlikes ja väiksem katoliiklikes ja õigeusklikes maades. Aga raamat eelistab iseloomustamisel kasutada ilmakaari, et kirjaoskust oli rohkem põhjas ja läänes ning vähem lõunas ja idas. Peatükis "Naine" öeldakse, et oma nime kirjutada oskas Prantsusmaal 18. sajandi lõpuks 48 protsenti mehi ja sellest vähem naisi, Itaalias olid protsendid väiksemad. Aga mõni lehekülg edasi minnakse sellega vastuollu ja öeldakse, et valgustusaja naine oli suur lugeja. Sellele räägib vastu ka tolleaegsete raamatukogude väiksus, mille kohta antud raamatus oli näiteid peatükis "Preester".

Kui "Romantismiaja inimene" kirjutas sellest, et romantikud austasid unenägusid, siis valgustusaegne klassitsistlik kunst oli kahe kunsti põhistiili suhtes teises laines ehk ratsionaalsem. Raamatus küll eriti klassitsismi mõistet ei kasutata, vaid öeldakse valgustatud kunst, millist mõistet pole mina kunstiajaloos õppinud. Selline mõiste maalikunsti puhul võib viia mõtted eksikombel valguse ja varju probleemile. Kui klassitsismist räägitakse, nimetatakse seda neoklassitsismiks, mis tuletab meelde, et kunstiajaloos õppisime tõesti ka natuke varasemat vanaklassitsismi. Üheks valgustatud kunstnikuks nimetab raamat Goyat, kellest otse enne seda lugesin internetist kui romantismi esindajast ja keda entsüklopeedia seostab rokokoo, romantismi, realismi ja sürrealismiga. Goya on maalinud teose "Uinuv mõistus sünnitab koletisi", mida selles raamatus on tõlgitud sõnadega "mõistuse uni". Raamatu järgi on maalil Goya enda unenäod, mis näitavat, et kuigi ta mõistab hulluse hukka, ei ole ta sellest ise vaba. See viib mõttele, et valgustusaeg püüdis nii tänavavalgustusega kui ka unenägude põlgamisega ööd ära kaotada.

Kui selle sarja varasemaid raamatuid lugedes on mulle jäänud mulje, et tegemist on vasakpoolsete ajaloolaste sarjaga, siis see köide pani selles muljes kahtlema. Välja on jäetud madalamate ühiskonnakihtidega seotud teemad nagu talupoegade elu või lihtsad linnakodanikud. Ka aadlit püütakse näidata paremas valguses, kui seda väidetavalt varem on tehtud. Et Prantsuse revolutsioon võitles küll mandunud aadli vastu, kuid et aadel olevat olnud haritum kui seni arvatud. Aadli peatükk on paigutatud üsna raamatu algusesse, kuigi aadli kohta kasutatakse sünonüümina "teine seisus". Igas riigis ei pruukinud aga seisuste järjekord olla sama. Laidre raamat Põhjasõjast ütleb, et Rootsis oli erandina just aadel esimene seisus, mitte vaimulikud. Raamatus valgustusajast oli kõige rohkem näiteid toodud vist Prantsusmaa kohta. Prantslased on ise oma ajalugu tähtsaks pidanud ja neist kirjutavad ka teised palju.

Selle sarja ja teise eestikeelse sotsiaalajaloo sarja seotusele viitab see, et sarjast "Ajalugu. Sotsiaalteadused" loetud ühe raamatu autor on siin raamatus ühe peatüki autor. Ta viitab teisele sealt sarjast tuntud raamatu autorile. Kuigi raamat valgustusajast ei jätnud kõige vasakpoolsemat muljet, sest ta seostab valgustust hariduse levikuga, mis on omane rohkem kõrgematele kihtidele, on sotsiaalajalugu olemuselt siiski vasakpoolsem kui rahvustekeskne ajalugu. Ühe sotsiaalajaloo sarja taga olnud Tamm on aga ka üks "Eesti ajaloo" teise köite saatesõnale alla kirjutanud autoritest ja sellele köitele heidetakse ette just eestlaste ehk lihtrahva osa alahindamist.