Aasia tapatalgud

Eile tähistati Iraagi sõja alustamise kümnendat aastapäeva. Mul tulid seoses sellega mõned mõtted.

Mina olin sõja alustamise vastu. Iraagile kallaleminekut põhjendati sellega, et tal on massihävitusrelv. Leidsin, et kui tal selline relv on, siis ei tohi provotseerida selle käikulaskmist. Iraagi vallutamise järel väidetud relva ei leitud, aga massid on ikkagi hävitatud.

Mul oli kahtlusi ka Afganistaani ründamise mõttekuse osas. Teadsin üht-teist selle maa ajaloost ja rääkisin maleklubis, et sealne rahvas on alati võitnud - kõigepealt inglasi, seejärel venelasi. Mulle vastati, et tuleb tappa, nüüd on sellised aparaadid, millega leiab inimese metsast ka üles. Eurolisti kirjutasin, et sõda võib kesta sajandeid. Seal vastati, et see ongi sajandeid kestnud.

Eilses lehes kirjutati, et Lähis-Idas rahu saavutamiseks on ainult lootmisest vähe. Nüüd käib sõda ka Süürias. Mõtlesin, et usk peaks olema lootuse tugevam aste. Araabia maades toimuvaid sõdu ja kodusõdu võidakse kasutada näitena selle kohta, et usk on kahjulik. Aga sõltub, mida uskuda. Võib uskuda, et vaenlane tuleb tappa, või et sõjad tuleb lõpetada. Piiblis on esindatud mõlemad põhimõtted. Viimane on sõnastatud, et lööjale tuleb ka teine põsk ette keerata.