Vooremaa murre

Hakkasin ületama pikka silda. Sild koosnes kitsast kaarekujulisest käsipuust. Paistis, et keegi tuleb keskel vastu. Üksteisest mööduma ei mahtunud. Siis pidi vist üks algusesse tagasi minema. Võis ka oodata, et vastutulija tahab mind alla tõugata. Tutvusin ühes ruumis rühma inimestega. Aga oli oodata, et need inimesed ei jää püsima, vaid varsti hajuvad. Hakkasin otsejoones edasi kõndima, et vaadata, mis kohti ma avastan. Üks mees tõmbas tikku. Puhusin selle ära. Mees tõmbas uuesti tikku, ja ma puhusin uuesti ära. Kartsin, et võib midagi päriselt kuutõbisena põlema panna.

*
Kaplinski luges ette oma uutmoodi teost. Teos oli improviseeritud. Lõpupoole hakkas ta ütlema lauseid erinevates keeltes, mida ta oskab. Neid keeli oli väga palju. Lõpuks jõudis ta Vooremaa murdeni. Ta ütles, et see on hea murre, sest selles on Tallinna ja Tartu sõnu pooleks. Eelnenud võõrkeelseid lauseid oli ta öelnud vist selleks, et näidata, et need kõlavad sellest murdest halvemini. Mulle öeldi, et ajalehes oli pealkiri "Põlvkond Facebookita". Toomas pidi kuuluma sellesse põlvkonda, mis enam feisbukki ei kasuta. Ütlesin, et see pealkiri on kahemõtteline. Sellest võis aru saada, et noorem põlvkond on feisbukist tüdinud, või et ta tunneb sellest puudust. Henn tahtis vaadata ühte telesaadet, aga meil ei olnud enam televiisorit. Ütlesin, et võibolla saab seda raadiost ka kuulata. Vähemalt üks telekanal raadiost tuleb. Hakkasin seda raadiost otsima. See kanal oli kesklaine alal, aga keegi oli raadionupu lühilainele keeranud. Meil oli veel jõulukuusk toas, kuigi jõuludest oli möödas kaks kuud. Ütlesin, et sellele on uusi pungi tulnud. Ema vastas, et seejuures on ta juba õitsenud. Kuusk läks ümber. Püüdsin teda püsti tagasi panna. Ta tuli niimoodi põranda ja lae vahele kiiluda, et ta püsti seisaks. Aga kui ta seda juba tegi, nägin, et kõik ei ole ikkagi korras, sest kuusejalg on viltu, nii et vesi ei püsi seal sees.