Jagasin kaarte

Mõtlesin, et aastal 1998 arvasin, et kui Oudekkil polnud lapsena kamba asjade jaoks aega, siis on nüüd. Aga praeguseks ma tean, et inimesel on kogu elu jooksul ühed ja samad huvid. Mõtlesin, et kirjutan sellest Oudekkile. Kirjutan, et see mõte tuli unenäos, aga on nii hea, et panen selle ärkvel olles ka kirja. Valmistusime vendadega bridži mängima. Me ei hakanud meeldetuletuseks reegleid läbi lugema, sest need pidid olema loogika järgi tuletatavad. Segasin kaardid ära ja jagasin välja. Jagasin välja nii suure hulga kaarte, et seda oli ehk mängimise jaoks liiga palju. Ma ei osanud enam oma kaarte korralikult kätte võtta. Võtsin nii, et mõned kaardid olid vendadele nähtavad. Nii ei saanud enam korralikult mängida, sest vennad võisid meeles pidada, et kui minul need kaardid on, siis teisel mängijal ei ole. Vaatasin oma kaarte. Mul olid kõik neli ässa. Ütlesin, et mul on nii tugevad kaardid, et ei ole mõtet mängida, minu võit on kindel. Panin kaardipaki uuesti kokku. Pärast seda tuli meelde, et mulle oleks saanud vastata, et kui vastasel on mitu trumpi, siis lähvad kolm minu ässa kaduma. Osade kaartidena tahtsin mängus kasutada vihikusse kirjutatud sõnadetulpi. Aga tekkis küsimus, kuidas seda teha, kui sõnadetulbad on mõlemal paberi küljel, nii et üks leht koosneb kahest kaardist. Siis tuli kaardi liigutamise asemel seda meeles pidada.