Vabaduse piirid

Eilses lehes kirjutati, et feisbuki populaarsuse kasv on hakanud pidurduma. Põhjusena nimetati, et feisbukiga on liitunud ka palju vanemaid inimesi ja noored ei tunne ennast nende pilgu all vabalt, hakates eelistama muid keskkondi. Ma võin küll hästi läbi saada igas vanuses inimestega, aga feisbukis ma pole ennast kunagi vabalt tundnud, sest seal pannakse hindeid ja iga natuke halvema postituse eest võib saada minimaalse hinde. Lisaks on seal koos kõige erinevamate huvidega inimesed ja ühte huvitav võib teist solvata.

Ka minu blogi tekke üks põhjus oli, et ma ei tundnud ennast igas võrgukeskkonnas piisavalt vabalt. Blogi asutamise aegu oli minu põhihuvi avaldada võrgus luuletusi. Saatsin neid erinevatesse listidesse, kus hakati nende üle nurisema. Kultuurilistis öeldi, et listi teema ei ole luuletused, vaid vestlus. Luulelistis leiti, et ma saadan neid liiga sageli ja need ei ole piisavalt head. Leheküljel nimega Elfikelder hakkas keegi teine minuga sama nime all oma luuletusi avaldama. Et saaksin avaldada nii palju luuletusi ja selliseid, nagu ise tahan, tundus olevat õige asutada blogi.

Unenägude avaldamise huvi tekkis juurde alles siis, kui blogi oli juba asutatud, kuigi mõned olin avaldanud enne ka koduleheküljel. Aga põhiliselt olin neid kirjutanud paberile. Ka kodus paberile kirjutades ei ole ma ennast alati vabalt tundnud. Nii unenägude üleskirjutamist alustades ei olnud mul võimalike salaja lugejate kartuses algul tahtmist ühtegi nime välja kirjutada, vaid kasutasin initsiaale. Lapsena peitsin oma ilukirjanduslike juttude ja muu sellisega märkmikku õe eest, kes tahtis seda vägisi lugeda ja kätte saades naeris. Osa pabereid lugejate kartuses hävitasin. Eesti lippu joonistades kartsin, et korteris tehakse läbiotsimine, mistõttu liimisin lipule teise paberi peale ja peitsin mööbliprakku.

Praegu näen ma enda põhiülesannet kirjutada ajaloost. Aga ka selles on vabadusel piirid. Ajaloo osakonna listis hoidsin ennast üle kümne aasta tagasi ja kirjutasin vähem kui muudesse listidesse, kus ma olin. Sellest hoolimata tehti mulle märkusi, et list ei ole mõeldud selle jaoks, mida mina sinna saatsin. Lõpuks asutasin oma ajaloolisti, mida olen septembri algusest saadik töös hoidnud. Tegelikult ma olin juba ükskord varem listis, kus kirjutati ajaloost ja ka muudest teadustest vabamalt kui ajaloo osakonna omas, see kandis nime Taskutark. Aga seal ma ei osanud teiste ajaloo teemalisi kirju veel eriti kommenteerida ja ei tulnud ka selle peale, et sel juhul ma võin oma teemasid algatada. Uusi teemasid algatasin küll Euroopa Liidu teemalises listis, aga ajalugu olin vist veel liiga vähe õppinud, et teemasid leida. Praegu mul teemade leidmisega raskusi enam ei ole. Vähemalt võrgus kirjutamiseks. Ajakirjadele ja ajalehtedele ei viitsi siiski eriti kaastöid saata, sest need võidakse ka tagasi lükata, aga ma tahan, et keegi kindlasti loeks. Raamatute koostamist on mult tellitud ja nii on jõudnud trükki vähemalt üks raamatu saatesõna aastas, mille olen kõigist muudest asjadest põhjalikumalt ette valmistanud.