Viimane suusataja

Eile oli küll pühapäev, aga loobusin suusatamisest, sest kanalil oli autovõistlus. Selle asemel täitsin eesmärgi sõita kuus kilomeetrit trenažööriga, mis ajab samuti higiseks, aga millest ei ole nii palju kirjutada. Kahetsesin, et tegin vähe füüsilist trenni laupäevastele Eesti meistrivõistlustele eelnenud päeval. Täna oli talve 24. kord suusatada. Rada ei olnud enam nii libe kui neljapäeval, sest ka kanali esisel rajal oli nüüd rohkem prügi. Esimese ringi sõitsin kanali ees ja see oli järgmistest ringidest raskem. Teise sõitsin kanali taga. Sinna suundudes tuli mööduda autost, mis oli pargitud kanali otsal vetelpääste maja juures suusateele. Kanali taga sõites tundsin ühel jõeäärsel lõigul varasemast suuremat ohtu jõkke sõita, sest seal algab keset rada kuristik, mis tundus olevat muutunud järsemaks ja oli täna täiesti jääs. Kolmanda ringi sõitsin jälle kanali ees. Märkasin kanalil lund lükkamas traktorit. Ma ei saanud täpselt aru, mis tema tegevuse eesmärk oli, kas liuvälja või järgmise autovõistluse ettevalmistamine. Neljanda ringi sõitmise ajal mõtlesin, et ma ei näegi täna ühtegi teist suusatajat. Esimesel ringil olin ainult ühest kepikõndijast möödunud. Mõtlesin, et kui ma talve algul kahetsesin, et ei jõudnud suusatama esimesena, siis võin jääda vähemalt kevadel viimaseks suusatajaks. Täna jäi neljas ring jälle viimaseks nagu eelmine kordki. Mõtlesin, et päeva pikkusega arvestades on see ideaalne distants. Ületrenni tegemast hirmutas ka äsja kuuldud lugu, kuidas üks tuttav oli endale jooksmisega liiga teinud. Kui olin sõitmise lõpetanud ja hakkasin suuski alt võtma, nägin esimest teist suusatajat, kes tuli kanali tagant. Sel talvel ei ole suusatamist takistanud veel ükski külmetus- ega viirushaigus.