Olin Aafrikas

Olin Kristerile ja Sandrile eile oma raamatu kinkinud. Nüüd Sander ütles, et see oli hea raamat. Vastasin, et huvitav, et arvustusi kirjutavad alati need, kellele raamat kõige vähem meeldib. Mõtlesin, et võiksin kinkida neile ka teised oma raamatud. Läksime tundi. Krister küsis, kust saada tooli. Mõtlesin, et võin öelda, et minu kõrvalt võib võtta. Aga enne kui ma seda öelda jõudsin, istus Artur minu kõrvale.

*
Kõndisin läbi naaberhoovi. Seal oli mitu ajaleheputkat. Läksin ühest neist mööda. Sellele olid maalitud peale lahtioleku kellaajad. Aga peenemas kirjas oli teise asjaga kirjutatud, et tegelikult on lahtioleku ajad teised. Et peenem kiri paistaks paremini kui jäme, ei pandud putka aknale siis ka luuki ette, kui seal kedagi sees ei olnud. Jõudsin läbi hoovi Pikale tänavale. Tahtsin minna bussi peale, aga buss sõitis enne peatusest läbi kui ma kohale jõudsin. Sama jõudis teha järgmine buss. Eemalt paistis veel kolmas buss, mis oli vist minu buss. Mõtlesin, et kui ma kõnnin nii kiiresti kui ma jaksan, siis peaksin sellele peale jõudma.

*
Lugesin raamatut Aafrikast. Kui kaks kolmandikku oli läbi, ei lugenud ma edasi enam järjest, vaid hakkasin vaatama ainult lõikude esimesi lauseid, et leida mind huvitavatel teemadel lõigud. Lugemistempo ei tõusnud mitte ainult sellevõrra, et ma osa lugemata jätsin, vaid ka lõikude alguste otsimisest saadud hoo tõttu. Mõtlesin, et pärast peaks raamatu viimase kolmandiku siiski tervikuna läbi lugema. Olin Aafrikas. Eemalt tuli üks jõehobu. Räägiti, et jõehobud ei söö mitte ainult inimesele kahjulikke loomi, vaid võivad vahel ära süia ka inimese enda. Ronisin jõehobude ja elevantide eest puu otsa. Inimene oli võimeline puu otsa ronima, aga sõralistel olid sellise ehitusega jalad, et nemad ei olnud.