Kaks kaheksandat lauda

Mängisin maleturniiril Sveniga. Võitsin materjali. Aga varsti Sven ütles, et tal on parem seis. Jõudsime vankrilõppmängu. Sveni ettur oli jõudnud eelviimasele reale, aga mul oli endiselt materjali rohkem. Tegime viigi. Mõtlesin, et kui mäng oleks jätkunud ja vastase kuningas oleks oma etturile lähenema hakanud, oleksin andnud selja tagant igavest tuld. Järgmisel päeval läksin jälle maleturniirile. Seal analüüsiti parajasti seisu minu ja Sveni eelmise päeva mängust. Laual oli mul ka teine vanker, mida ma polnud mängu ajal märganud. See oli veel lõppmängus mängu toomata, piiratuna etturitest a2 ja b2 ja ratsust b1. Ütlesin, et kui ma oleks teadnud, et mul on terve vanker rohkem, siis ma poleks viiki teinud. Selles seisus ei olnud Sveni ettur veel eelviimasele reale jõudnud. Teatati järgmise vooru paarid. Mina pidin mängima kaheksandal laual. Aga üks mees istus minu kohale. Ütlesin, et seal pidin mängima mina. Mees nihkus järgmise laua taha. Märkasin, et kaheksandaid laudasid on kaks. Küsisin, kas me mängime võistkondadena. Või üks laud oli siiski üldse ilma numbrita. Pidin mängima ühe poisiga. Mängima hakates kaotasin nägemise. Sellest hoolimata jätkasin mängu. Lootsin, et ma pole lõplikult pimedaks jäänud, vaid nägemine tuleb veel tagasi. Poiss pani endale salaja lauale nuppe juurde. Tal oli juba neli ratsut. Hakkasin temaga selle eest pahandama. Mõtlesin, et kui ta arvab, et mina sohitegemist ei näe, siis ei näe ta ka ise, kui mina reeglitevastaseid käike teen. Lõin umbkaudse odakäiguga ühe tema ratsu, nii et oda ei liikunud tegelikult täpselt diagonaali mööda. Märkasin, et mõlemal vastasel on musta värvi nupud.