"Esindusmehed"

Ralph Waldo Emerson. "Representative Men". Kordustrükk. 153 lk. Originaal 1850.

Emersoni raamatu kordustrükk ilmus Carlyle’i raamatuga kangelaste kummardamisest ühiste kaante vahel. Tagakaanel põhjendatakse seda sellega, et mõlemad uskusid suurtesse meestesse ja kaks autorit on ka omavahel kohtunud. Carlyle oli pärit Šotimaalt ja elas Inglismaal, Emerson oli ameeriklane. Kuna Carlyle on minu praeguse uurimistöö teema, siis huvitabki mind eriti nende omavaheline võrdlus.

Emersoni raamatul on seitse peatükki: 1) suurmeestest üldiselt, 2) Platonist ehk filosoofist, 3) Swedenborgist ehk müstikust, 4) Montaigne’ist ehk skeptikust, 5) Shakespeare’ist ehk luuletajast, 6) Napoleonist ehk maailmamehest, 7) Goethest ehk kirjanikust. Seega kattub Emersoni kangelaste nimekiri suurelt osalt varem kirjeldatud Carlyle’i omaga. Emerson ütleb, et on loomulik austada suuri mehi ja talle meeldivad kõik suurmehed. Carlyle pidas neid suuremateks, kes talle rohkem meeldisid. Emersoni raamatu pealkirja võiks tõlkida "Esindusmehed". Suurmehed on tal ideede või asjade esindajad. Inimene olevat ajutine, aga idee püsiv. Emerson on demokraatlikum kui Carlyle. Carlyle kahtles, kas rahvas tunneb demokraatlikel valimistel ära, kes on suurmees. Ta pidas piisavaks, kui Cromwelli austab Jumal, rahvas ei pidavat seda tingimata tegema. Emerson seevastu arvab, et suurmees ongi see, kes on populaarne, sest ta annab vastuseid kõiki huvitavatele küsimustele. See oleks ka demokraatlike valimiste õigustus. Vastu võib väita, et mõni kunstnik saab kuulsaks alles peale surma, teiste suurmeeste populaarsus võib kaduda, seega sõltub rahva hinnang konkreetsest ajahetkest.

Platoni kohta kirjutab Emerson, et suurmeeste biograafia on kõige lühem, nad elavad hoopis oma loomingus. Carlyle arvas vastupidi, et maailma ajalugu ongi suurmeeste biograafia. Emersoni järgi ei olnud Platonil süsteemi. Tal on ütlusi, mida kasutatakse täiesti vastupidiste seisukohtade kaitsmiseks.

Swedenborgi puhul kirjutab Emerson, et ta kirjutas teaduslikke töid nagu "Loomariik", aga püüdis teaduse ja müstika ühendada. Swedenborg oli sümbolist. Maailma on nähtud koosnevat sümbolitest, nii et  mingit asja nähes ei mõelda sellele asjale, vaid sellele, mida ta sümboliseerib, selles mõttes on ka asjad millegi esindajad. Selle taga ma kahtlustan psüühikahäiret. Emerson ütleb samuti, et müstika ja geniaalsus üldse käivad sageli käsikäes haiglusega. Müstikute ja filosoofide erinevus on Emersoni järgi see, et filosoof ütleb, et kõike, mida teine näeb, tema teab; aga müstik, et kõike, mida teine teab, tema näeb.

Skeptikutes suurmeeste nägemise poolest läheb Emerson jällegi Carlyle’ist lahku. Carlyle oli kindel skeptitsismi vastane, aga Emerson küsib, kellel võiks olla midagi targa skeptitsismi vastu. Maailma kaks nägu olevat aisting ja küsimusi esitav moraal, millest peatüki teises pooles saavad usk ja kahtlemine. Emersoni järgi teebki elu huvitavaks nende kahe näo vaheldumine. Osadel inimestele on kalduvust rohkem üheks ja teistel teiseks. Carlyle arvab, et kangelane usub ja seetõttu on siiras. Emerson nimetab aga skeptik Montaigne’i kõige ausamaks autoriks.

Shakespeare on Carlyle’ile ja Emersonil ühine kangelane. Aga nad kirjutavad temast erinevalt. Carlyle hindab Shakespeare’i sellepärast, et ta kirjutas tõtt. Aga ta arvab, et keegi ei usu sama moodi nagu tema vanaisad, sest ilma originaalsuseta polevat elu. Emerson seevastu ütleb, et ükski suur mees ei ole originaalne. Ta toob statistikat, kui palju Shakespeare’il ühes näidendis on enda kirjutatud ridu ja kui palju teistelt laenatuid. Mõned on erinevalt Emersonist arvanud, et Shakespeare ei kirjutanud ise midagi. Kui ta siiski kirjutas ise, on teised tema teosed vähemalt hiljem tänapäevases keeles ümber kirjutanud. Sõna kompilatsioon olen kohanud enamasti halvustavas tähenduses, aga Emerson arvab, et hea kirjandusteos ongi kompilatsioon.

Originaalsuse puudumisest suurmeestel rääkides ei ole Emerson siiski päris järjekindel. Napoleoni puhul ta tunnistab, et ta tõi sõjapidamisse uuendusi. Napoleoni edu seletab ta sellega, et tavalised inimesed olid väiksed Napoleonid ja tema esindas nii nende voorusi kui ka pahesid, olles selles mõttes demokraat. See tuletab meelde, et olen kuulnud, et ennast kellekski teiseks pidavate vaimuhaigete hulgas olid samuti tükk aega esikohal Napoleonid, alles Gagarini kosmoses käimise järel olid kosmonaudid Napoleonidest mööda läinud. Carlyle kirjutas, et Napoleonist jääb püsima õiglane osa, aga kaob ebaõiglane. Emerson seletab Napoleoni langust sellega, et ükski isekusel põhinev eksperiment ei saa olla edukas. Ühe Napoleoni pahena toob Emerson välja, et ka tema languse järel kirjutatud mälestused olid valelikud. Carlyle eriti allikakriitikat ei tundnud, sest arvas, et inimene on alati olnud tõttarmastav olend ja pettus ei suuda midagi luua.

Goethe kohta arvas Carlyle, et ta ei kuulu olevikule, vaid tulevikule. Emerson toob välja, et Goethe ajal ei saanud Saksamaa ennast erinevalt Inglismaast ega Prantsusmaast veel metropoliks pidada. Goethe aega iseloomustab Emerson sellega, et raamatuid oli rohkem kui kunagi varem, mistõttu Goethe oli uut tüüpi suurmees. Tänapäeval on raamatuid veelgi rohkem, kuid nende tähtsus on ehk vähenenud, sest neil tuleb konkureerida raadio, televisiooni ja arvutivõrguga.