Viktoriin õpilastele

Läksin trepist üles. Olin varem trepi peale kirjutanud, aga nüüd oli minu kirjutatu suurelt osalt kustunud. Kui oma korrusele jõudsin, siis panin tähele, et trepi käsipuu on muutunud väga madalaks. Varem kuskil madalat käsipuud nähes olin kartnud sellest üle kukkuda, aga kuna ta nüüd oli pidevalt madal, siis olin sellega harjunud. Olin kirjutanud feisbukki, et üks riigivõimu esindav ametnik oli avaldanud artikli, ja olin lugenud üles osa kommentaare, mis sellele oli tulnud. Lisaks olin kirjutanud, et ma ei taha elada Euroopa Liidus, vaid muinasajal. Ja et Eestis on palav, parem oleks elada polaaralal. Sellele sissekandele oli märgitud palju meeldimisi ja jagamisi. Jagajate jagamisi oli omakorda jagatud ja kommenteeritud. Nii võis saavutada tohutu lugejate arvu, nagu ajalehes oli hoiatatud. Bahovski oli kirjutanud kommentaari, et võõrkeelne sõna, mis tähendab võrdset, ei tule sõnast geenius, vaid sõnast kaitsevaim. Mina polnud üldse võõrkeelset sõna tarvitanud.

*
Mängisin malet. Mul olid valged. Mängisime Hispaania avangut. Mul tekkisid samasugused raskused, nagu olid samas variandis varemgi tekkinud. Panin vankri vabale e-liinile, aga vastane ähvardas sealtkaudu sisse tungida. Olin sunnitud ka lipu e-liinile panema ja lipu ja vankri välja vahetama. Vastane võis panna kaks vankrit ja lipu e-liinile ja tulla ühe vankriga e1. Mul oleks võibolla võimalik sulgeda e-liin käiguga Oe3. Mõtlesin, et edaspidi seda varianti mängides ei tasugi Ve1 käia, vaid jätta vanker f1.

*
Õpilastele hakati tegema viktoriini. Mina olin täiskasvanu, aga kuulasin, mis küsimusi neile antakse. Öeldi, et enne kui õpilaste küsimuste juurde minnakse, loetakse prooviks mõned raskemad. Mõtlesin, et kui raskematest alustada, siis see võib lapsed ära hirmutada ja nad ei hakka segadusse sattudes vastama ka kergemate küsimusteni jõudes. Tõmbasin iga esitatud küsimuse kohta paberile kriipsu. Kui vastust teadsin, tõmbasin kriipsule ringi ümber. Rasekmate küsimuste osas teadsin ainult ühe küsimuse vastust. Kergemate küsimuste juurde jõudes teadsin kõiki vastuseid täielikult või osaliselt ja tõmbasin iga kriipsu ümber ringi. Üks küsimus oli, millises maailmajaos asub Abhaasia. Üks poiss pakkus vale vastust. Talt küsiti, kas ta siis sel teemal ühte raamatut lugenud ei ole. Ta vastas, et tema pere algul luges selle kirjastuse raamatuid, aga nüüd enam mitte. Ütlesin omaette, et lugegu siis ajalehest. Tegelikult oli Abhaasias sõda enne selle poisi sündimist. Olime nüüd teises ruumis ja viktoriin jätkus. Õpetaja küsis, mis juhtus ühel konkreetsel aastal muinasajal. Arutasime seda tagapingis klassivendadega. Mina mäletasin, et konkreetne aastaarv on teada Läänmere tekke kohta, kui järv ühines ookeaniga. Õpetaja küsis, miks ma naeran. Vastasin, et ma ei naera. Õpetaja ütles, et vastuse ütleks mina. Vastasin, et mina ei osale. Ma polnud kindel, mis on õige vastus. Õpetaja käskis öelda vastuse Erikul. Erik ütles vastuseks ühe helilooja nime, nii eesnime kui ka perekonnanime lühendades. Õpetaja ütles, et see on vale vastus. Seejärel pöördus ta ühe koolipoisi poole. Aga ta tõmbas selle õpilase ees oleva paberi alt välja paberi mitme viktoriini õigete vastustega. Õpetaja ütles, et see õpilane polnud aru saanud, milline on kergem ja milline raskem viktoriin. Ma ei saanud kindlalt aru, kas see poiss on mahakirjutaja või ongi ta tubli lahendaja.