Napoleon alustas sõda

Lugesin ühte raamatut. Seal kirjutati, et ühel laeval pandi kõik, kellel oli suur maleanne, malet mängima. Aga üks mees tüdines lõpuks malest ja ka kõigist muudest ennustamisviisidest ära, lõpetas nendega tegelemise ja läks ühe maja uksest sisse. Lugesin raamatut edasi. Seal olid paljud laused riimis. Naersin. Küsisin, mille poolest see proosa on. Siin on ainult read murdmata jäänud. Leidsin, et selle raamatu võiks teiste selle autori raamatute hulgas eesti keelde tõlkida. Aga see oligi juba tõlge. Siis oleks võinud sellest kordustrüki välja anda.

*
Üks mees lõikas tänaval ühel naisel ühe rinna küljest. Ta läks sellega eemale. Naine läks talle järele ja võttis rinna tagasi, et see talle uuesti külge õmmeldaks. Lisaks teatas ta, et kutsub politsei. Mees pakkus: "Viik." Aga naine kutsus ikkagi politsei. Üks teine mees tuli seda meest kinni hoidma, et ta ei saaks politsei kohale sõitmise ajal põgeneda. Mehed hakkasid võitlema. Lõpuks läks naine ka kurjategijal kätest kinni hoidma ja alles nüüd saadi kurjategijast jagu. Aga arstid rääkisid rahvale, et see naine ei käitunud õigesti. Naine oli võrrelnud oma võitlust muistse vabadusvõitlusega. Arstid ütlesid, et kuna muistne vabadusvõitlus on praegu populaarne teema, siis tõmbab see võrdlus juhtumile tähelepanu. Seetõttu on oodata, et seda liiki kuritegude arv ei kasva mitte ühe juhtumi võrra, vaid 15 kuni 30 protsenti. Seda võidakse sooritada saunapidudel. Lõpetuseks ütles arst: "Ja kui ma eksin, siis kirjutage ajalehele, et ma eksisin."

*
Väike laps tuli hommikul ühe voodi peale magama. Kaks temast suuremat last vaatasid, kas ta magab õigesti. Napoleon alustas teises toas sõda. Ma ei teadnud, kas meie riik on juba sõtta astunud. Lugesin sündmuste kohta Klausiga sama raamatut. Klaus kommenteeris iga loetavat lauset. Ütlesin, et nii ei loeta. Läksin raamatuga eest ära. See ei olnud veel lehekülgedega raamat, vaid rullikeeratav. Mind kutsuti kooliraamatukokku. Seal ütles Pille mulle, et keiser Napoleon tahab, et Klaus ka raamatut lugeda saaks, aga ma ei mõtlegi seda raamatukokku tagastada. See näitas, et Pille oli mänguga ühinenud. Vastasin talle, et ma ei saanud seda raamatut raamatukogust, vaid keisri kantseleist. Koolimaja tiivatrepist üles kõndides märkasin selja tagant lähenemas suurt koera. Mõtlesin, et roniks tema ees aknalauale, aga võibolla koer saab sinna järele tulla. Jooksin teisele korrusele ja küsisin seal teistelt, mis nad arvavad, kas koer võib järele jõuda. Kõik pistsid minust kiiremini jooksu. Mõtlesin, et kui mina jooksen kõige aeglasemalt, siis jõuab koer esimesena järele mulle, kui ta just teist suunda ei vali. Aga ma lähen teed, kus ma olen koerast kiirem. Selleks teeks oli peatrepist käsipuu najal alla sõita. Otsustasin majast põgeneda ja jooksin selleks riidehoidu. Riidehoiu uksel seisid sõdurid. Et nad mind läbi laseksid, hüüdsin neile: "Hõissa keiser!" Siis vaatasin, et neil ei ole Prantsuse mundreid, nad on teise riigi sõdurid. Et nad mind Napoleoni toetamise eest ei arreteeriks, hüüdsin lisaks: "Hõissa Saksamaa!" Jooksin läbi riidehoiu õue viiva ukse juurde. Selle juures valvasid järgmised sõdurid. Et nad mind kui desertööri kinni ei võtaks, ütlesin neile: "Ma lähen emale ütlema, et ma tahan kauem teenistuses viibida." Nad lasid mind läbi. Aga kui ma olin enda järel ukse sulgenud, kostis teiselt poolt ust naer. See tähendas, et sõdurid olid tegelikult minu kavaluse läbi näinud.