Esimene turniir uute reeglitega

Mängisin Fischeri male turniiril. Vastane tegi avakäigud selle järgi, et odad välja tuua, aga mina keskendusin tsentri hõivamisele ja võitsin. Mulle näidati ühte seisu, kus üks mängija alistus. Ma ei saanud täpselt aru, miks. Võitjal oli kolm oda. Ta pani ühe oda teise toetusel vastase kuninga ja lipu vahele. Järgnevalt tahtis ta vist kolmanda odaga kuningale tule peale panna, mis oleks matt. Minu jaoks sai turniir läbi. Seeman küsis mult, kas ma ei saaks talle laenata enda koostatud Kerese raamatut. Vastasin, et ei saa, minu koostatud raamat on minu jaoks püha. Seeman ütles, et tahab mult laenata korraga kümmet maleraamatut. Nii palju ma ei tahtnud korraga anda. Aga võis mõelda, sõltus, milliseid konkreetselt ta tahtis. Ta oli minuga võrreldes tugev mängija, aga paistis, et tal on kodus minust vähem maleraamatuid. 40 esimesele oli antud auhinnaks minu koostatud Kerese raamat, aga Seeman ei olnud esimese 40 hulka tulnud. Mina ka ei olnud, muidu mul oleks seda nüüd olnud kaks eksemplari ja ühe Seemanile andmine oleks võimalik olnud. Üks, kes oli raamatu auhinnaks saanud, viskas selle maha, nii et sädemed lendasid. Ta ütles, et Kerese ja sinimustvalge lipu vahel ei ole mingit seost. Turniiril oli olnud 80 osavõtjat. Olin tulnud keskkohast natuke tahapoole. Järeldasin, et ma ei mängi Fischeri malet ei paremini ega halvemini kui tavalist, vaid sama tugevusega. Ainult et minust taga paistsid olevat puha minust madalama reitinguga mängijaid. Oli ka üks, kelle reiting oli üle 2500, aga see paistis olevat juba vana. Ma olin küll mänginud alles oma esimest Fischeri male turniiri ja edaspidi võisid tulemused paraneda. Turniiri olid tulnud mängima rohkem nooremad maletajad, kes olid veel võimelised ümber õppima. Vanemad mängijad hoidsid Fischeri male turniirist eemale. Ronisin kitsastesse salakoridoridesse, et otsida kirjastust. Seal tahtsin vaadata, võibolla leian Seemani jaoks raamatuid.

*
Lugesin ajalehest artiklit. Märkasin, et hüppasin esimese artikli esimestelt veergudelt teise artikli tagumiste veergude juurde. Hakkasin esimest artiklit otsast peale lugema, et lugeda see üleni läbi. Mõlemas artiklis oli nimetatud Grenzsteini. Ühes oli kasutatud väljendit "Grenzsteini "rammus leem"". Ma polnud ise seda väljendit Grenzsteiniga seostanud, vaid Nõukogude Liidust väljaastumisega. Mõtlesin, et võiks koostada Grenzsteini iseloomulike väljendite loetelu. Tema raamatu saatesõnal võiks üks alapeatükk olla kitsama perioodi ajalehtede põhjalikum analüüs. Selleks võiks võtta ühe aasta jaanuarikuu. Või kuna Aru on Tõnissoni puhul lugenud ka rohkem jaanuarikuu ajalehti, siis mõni teine kuu. Selles analüüsis võiks koostada tabelid, kui palju ilmus kuu jooksul "Olevikus" Grenzsteini nimega ja kui palju autorinimeta kirjutisi. Kirjutiste arvu ei saanud küll täpselt määrata, vaid umbes, sest polnud päris selge, mis oli iseseisev kirjutis ja mis teise osa. Aga sai näidata, kas Grenzstein kirjutas rohkem kodumaast või välismaast. Ja oleks võinud koostada tabeli kirjutiste ridade arvu kohta. Tänasest lehest loetud artikkel kuulus sarja, kus kirjutasid järjest erinevad kultuuritegelased. Ema rääkis sellest artiklist. Ta ütles, et selle autor püiab välimuselt sarnaneda ühe teise mehega. Mõtlesin, et üks naisluuletaja oli esinenud minuga samal üritusel. Seal oli olnud vähe rahvast, aga sellest hoolimata oli ta avalikke esinemisi jätkanud. Järelikult talle lihtsalt meeldis rahva ees esineda. Mulle ei meeldinud ja võibolla ma poleks siis pidanud seda tegema.