Kangelaste kummardamine

Thomas Carlyle. "On Heroes, Hero-Worship, and the Heroic in History". Kordustrükk. Kirjutatud 1840. 233 lk.

Selles raamatus kirjutab autor erinevatest kangelase liikidest läbi aegade – jumalus, prohvet, luuletaja, preester, kirjamees ja kuningas. Materjal on esitatud kuue loenguna, mis on väidetavalt kirjutatud kuuel päeval.

Jumaluse näiteks on toodud Odin. Autor oletab, et kuigi teda on austatud jumalana, oli algselt tegemist reaalse ajaloolise isikuga. Sellepärast, et ta ei usu, et esivanemad oleks uskunud väljamõeldisi või et petmine suudaks midagi luua. Ta arvab, et paganad uskusid mingit sorti tõde, kuid et tema ajaks oli paganluse aeg läbi. Tegelikult oli paganlust maailmas veel nii tol ajal kui ka on Eestis praegu olemas maausuliste liikumine. Kuid võibolla ei pea autor enda aja paganlust ehtsaks, nagu ta ütleb teises raamatus, et tema aegsed mungad ei ole enam ehtsad või nagu Fukuyama nimetas liberalismi väidetavat lõplikku võitu ajaloo lõpuks. Carlyle’i suhtumist usku võiks nimetada oikumeeniliseks. Ta arvab, et sama inimene võib olla kolme usku korraga. Kuid kristlust peab ta siiski paganlusest kõrgemaks, sest kristlus olevat lisanud inimesle moraalse kohustuse. Minu meelest ka indiaanlased ohverdasid paganlikele jumalatele kohusetundest ja ka nemad pidasid abielurikkumist patuks.

Prohveti näiteks toob Carlyle Muhamedi. Islam olevat kristluse liik. Kui Uku Masing uskus, et kolm erinevate religioonide suurt prohvetit on üks ja sama isik, siis Muhamedi ta nende hulka ei arvanud ja paistis suhtuvat islamisse halvemini kui Carlyle. Kuid ka Carlyle ei pea islamit täiuslikuks. Ta ei pea Muhamedi suurimaks prohvetiks, vaid leiab, et Shakespeare oli veel suurem mees. Kuigi ta leiab, et maailma ajalugu on suurte meeste biograafia, on tal suurmeestele oma järjekord. Inglismaad eelistab ta ka siis, kui ütleb, et Cromwell oli suurem kui Napoleon.

Carlyle ei esita oma kangelasetüüpe tähenärijalikult. Kui mina raamatut "Romantismiaja inimene" lugedes mõtlesin, et minu teada ei ole luteri kirikus preestreid ja siis võiks peatüki pealkirja tõlkida "Vaimulik", mitte "Preester", siis Carlyle räägib Lutherist just preestri peatükis. Seal on kaks peategelast – Luther ja puritaan Knox. Peatükis kuningatest nimetab Carlyle kuningateks Cromwelli ja Napoleoni, kes ise kumbki kuninga tiitlit ei kasutanud. Vastupidi, Cromwell valitses ainsal lühikesel perioodil Inglismaa ajaloos, kus seal kuningat ega kuningannat ei olnud. Aga kui ma olen varasematest raamatutest tähele pannud, et Carlyle suhtus Inglise revolutsiooni paremini kui Prantsuse omasse, siis siin ma hakkasin kahtlema, kas Cromwelli valitsemine on tal veel revolutsiooni osa, kuivõrd Prantsusmaal ei pea ta revolutsiooniks enam direktooriumi aega. Ja Cromwelli ja parlamendi vastasseisus eelistab Carlyle Cromwelli, kuna parlament olevat osanud ainult rääkida.

Luuletajate näiteks on autoril Dante ja Shakespeare. Nad olevat olnud maailma kaks häält. Sellest, kuidas defineerida 18. sajandi kirjamehe mõistet, saab parema ülevaate raamatu "Valgustusaja inimene" vastavast peatükist. Seal on eraldi peatükid kirjamehe ja teadlase kohta, kellest viimase all mõeldakse rohkem reaalteadlast. "Valgustusaja inimene" kirjutab, et Voltaire pidas kirjamehele vajalikuks mitmekülgsust. Seega ei olnud see vast omane ainult romantismiajale, kuigi kirjutasin sellest seoses raamatuga "Romantismiaja inimene", vaid üldse vanemale ajale. Uku Masing on seostanud mitmekülgsust soomeugrilusega ja ühele asjale spetsialiseerumist indoeurooplusega, aga varem oli indoeurooplastel ka spetsialiseerumist vähem. Carlyle leiab samuti, et kangelane võib olla kangelane mistahes alal. Tänapäeva aju-uuringud kinnitavad, et inimese võimed erinevatel aladel on erinevad. Kirjameeste näiteks toob Carlyle Johnsoni, Rousseau ja Burnsi, keda ta väga kõrgelt ei hinda, kuid on siiski nõus kangelaseks nimetama. Kangelasi kummardatavat igal ajal. Neist kolmest kõrgemalt hindab autor Goethet, keda peab oma aja suurimaks kirjameheks. Kui raamatust Prantsuse revolutsioonist jäi mulje, et autor hindab Voltaire’i kõrgemalt kui Rousseaud, siis siin ta nimetab Voltaire’i elu Antikristuse eluks. Kristuse kummardamine olevat kõrgeimat sorti ja Voltaire’i kummardamine madalaimat sorti kummardamine.

Napoleoni puhul nagu ka mujal arvab Carlyle, et tema tegevusest jääb püsima ainult see, mis oli õiglane, kuid et kõik ei olnud õiglane. Kangelase tunnuseks peab Carlyle seda, et ta on siiras ja et tal on tõsi taga. Kui raamatus "Past and Present" kutsub ta kummardama neid, kes on kangelaseks sündinud, siis siin räägib ta võimalikust ühiskonnast, kus kõik on kangelased, kuna kõik usuvad.