Libedus ja oksad

Täna oli talve 23. kord suusatada. Kõigepealt sõitsin ringi kanali ees. Saavutasin hirmuäratavalt suure kiiruse, sest rada oli libe. Vastassuunas tagasi sõites pidurdas hoogu vastutuul. Enne ringi lõppu läks teine suusataja minust kiirel uisusammul mööda ja natuke maad eespool astus klassikarajale. Läksin tema kannul kanali taha, kus sõitsin teise ringi. Sellel ringil tuli mulle kolm suusatajat vastu. Kõige jõepoolsemal rajal takistasid sõitu rohked rajale langenud oksad, mistõttu läksin jälle kanali ette, kus hakkasin sõitma kolmandat ringi. Libisemine oli nii hea, et ma ei saanud aru, kuidas ma üldse esimesel ringil hoogu tõugata olin saanud. Rajal tundus olevat ka kallak, mida ma varem polnud märganud. Ühel sammul, kui hoog ei olnud veel kõige suurem, panin suusale kepi ette. Aga kui ühel varasemal korral olin selle peale kukkunud, siis täna jäin jalgadele. Kui sõitsin kolmanda ringi teist poolt, vaatasin, et selja tagant tuleb jälle kiirem suusataja. Aga möödasõitu ta ei pidanud tegema, vaid möödus minust, kui ma ringi otsal raja kõrval peatusin, ja läks minust erinevas suunas. Mina läksin neljandale ringile. Neljandal ringil kõige libedamal lõigul tõukasin kätega hoogu jalgu liigutamata. Mõtlesin, et sellel ringil jõuan võibolla ise ühele suusatajale järele, sest ta tundus liikuvat minust aeglasemalt. Aga kui ma sellele ringi poolele pöörasin, oli ta silmist kadunud. Üks suusataja tuli veel vastu, aga mitte minuga samal rajal. Neljas ring jäi viimaseks. Kui pühapäev värskes lumes sõites oli raskusi ühe suusa alt ära saamisega, siis täna sellist probleemi ei olnud.