„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 2/2023. Peatoimetaja Ott Raun, toimetaja Helen Rohtmets-Aasa. 160 lehekülge.
Võrreldes eelmise numbriga on toimetuse koosseisus toimunud muudatus, pikaajaline toimetaja Andres Langemets on ametist lahkunud. Olen „Tunale“ teinud kaastööd neli korda magistrandina, mäletan Langemetsa „Tuna“ toimetajana tollest ajast.
Uues numbris kirjutab Eesti vasakpoolsete usulistest vaadetest minu kursusekaaslane Rain Soosaar. Olin bakalaureuseõppes üks edukamaid stipendiumi teenijaid, aga mäletan kahte korda, kui Soosaar vastas minust paremini. Praegu on märgitud artikli juurde, et ta on doktorant, mina pole doktorantuuri astuda proovinud, vaid olen magistriõppe lõpetamise järel eelistanud iseõppimist ja kodus töötamist.
Soosaar on artikli allikatena kasutanud mälestusi, aga on selle allikaliigi suhtes kriitiline, kuna mälestused sõltuvad kirjapanemise ajast. Osalt on see õige, aga selle kohta, kuidas meenutatavasse aega sisse elatakse, tõi psühholoog Peeter Tulviste ükskord näiteks, et keegi oli elanud kolmes riigis ja mälestusi rääkides sõltus kasutatav keel sellest, millistest eluaastatest ta parajasti rääkis. Olen näinud ka välismaal elava klassiõe blogis, et muidu on blogi võõrkeelne, aga lapsepõlve mälestusi kirjutades ta lisas juurde ka eestikeelse variandi. Unenäod on mul küll teistsugused kui kooliajal, aga kooliteemalistes unenägudes ei tule tavaliselt meelde, et kool on juba lõpetatud ja õpetaja surnud.
Artiklis samastatakse radikaale sotsialistidega, teises sama artikli kohas nimetatakse ka kodanlikke radikaale. Olen varem viidanud Rein Toomla raamatule, kus seletatakse, kes on radikaalid. Toomla paneb nad raamatu teooriaosas samasse peatükki liberaalide, mitte sotsialistidega. Tegelikult on ka Toomla raamatus radikaali sõna rohkem kui ühes tähenduses, Eesti erakondade juurde minnes ta ütleb, et sotsiaaldemokraadid olid radikaalidest radikaalsemad. Eestis olid olemas nii radikaaldemokraadid kui ka radikaalsotsialistid.
Soosaar jõuab järeldusele, et uuritud vasakpoolsete elulood on sarnased. Mulle ütles Jaak Valge minu magistritöö mustandi kohta, et ma olen uurinud kolme sarnast tsentristlikku ajalehte, aga samale tulemusele jõudvat, kui uurida selle asemel kahte äärmust. Praegu tõlgin teise köite nimeregistrit Masaryki raamatul, kes püiab uurida kõik Venemaa ajaloo- ja religioonifilosoofilisi koolkondi, pidades ajaloofilosoofideks ka poliitikuid.
Madis Maasing arvustab Juhan Kreemi Vana-Liivimaa teemalist raamatut. Arvustus kritiseerib kaudselt ka ühte minu juba viidatud magistriõppe aegsetest „Tuna“ kaastöödest. Kahtlesin tol korral, kas Saksa ordu nimetuse kasutamine Liivimaa orduharu lõpuaegade kohta on õige, kui Eesti Entsüklopeedia järgi Liivimaa Ordu iseseisvus, sest Saksa orduharu ei olnud enam olemas. Maasing arvab, et Liivi ordust rääkimine on eksitav, sest Liivi haru jäi lõpuni Saksa haru alluvusse. Vaatasin uuesti, mida ütleb „Eesti ajaloo“ teine köide. Seal küll nõustutakse, et Liivi ordu jäi Saksa ordu alluvusse, sest Saksa ordut loodeti veel taastada, aga lisatakse, et alluvus oli ainult vormiline.
Mati Laur kordab oma artiklis, et mõisnike esimese öö õigusest rääkimine on müüt. Andres Adamson on kirjutanud ajaloo arutelu listis, et see ei ole müüt, sest hertsog Magnuse aegset arhiiviallikad kinnitavad selle olemasolu. Laur on samuti uurinud arhiiviallikaid, aga teist perioodi.
Leo Luks kirjutab Nietzschest. Puudutatakse küsimust, kas õigem on tõlkida üliinimene või üleinimene. Minu meelest üliinimene peaks õigem tõlge olema, sest Nietzschelt mäletan umbes tsitaati, et üliinimene on köis inimese ja jumala vahel. Kui nimetada kedagi üleinimeseks, siis minu meelest see tähendaks, et ta on juba jumal, aga üliinimene jääks veel inimese liigiks.
Artiklis kirjutatakse, et Nietzsche oli rahvusluse ja väikeriikide vastane. Mäletan magistritöö kirjutamise ajast, et Hitler kinkis Mussolinile Nietzsche kogutud teosed, Hitler ja Mussolini ei pooldanud küll väikeriike, aga pidasid ennast rahvuslasteks. Mart Laar on oma doktoritöös näidanud, et rahvuslus võib tähendada nii suurema riigi küljest eraldumist nagu Eestis kui ka väikeriikide liitmist nagu 19. sajandi Saksamaal ja Itaalias.
Triin Kröönström kirjutab, kuidas reformatsioon muutis suhtumist vaestesse, omasüüliste vaeste abistamist ei peetud enam vajalikuks. Minu meelest kui midagi peetakse kellegi enda süüks, siis see võib näidata, et teda ei mõisteta. Nagu praegu ütleb töötukassa, et kirjatöö ei ole töö, sotsiaalmaksu mitte maksvalt kirjatöö tegijalt võib töövõime toetuse ära võtta, sest tal ei ole aktiivsusnõue täidetud. Lutheri väiksest katekismusest mäletan palvet, et Jumal annaks meile andeks meie võlad, nii nagu meie anname andeks oma võlglastele. Seega isegi kui süü on olemas, on luterluses olemas ka andestuse mõiste. Ükskord käis meil koolis esinemas luteri vaimulik Haamer, kes püüdis meid halastama õpetada.
0 vastukaja:
Postita kommentaar