Ajaloo erialast

Lugesin veidi varasemate kuude unenägusid. Eriti meeldisid mulle vähemalt sel lugemisel ajaloo-teemalised kohad. (Teised kohad on muidugi ka ajalugu, aga väiksemal määral.) Seega läksin ikka ülikooli õiget eriala õppima, mis kümne aastaga ära ei tüüdanud.

Ajaloo õppimise valimist olen põhjendanud muu hulgas sellega, et see on teistest erialadest kergem. Kui olin magistrantuuri esimesel aastal, kuulsin imestusega, kui öeldi, et ma loen seal vist väga raskeid tekste. Vastasin, et ajaloos on tekstid lihtsamad kui teistel erialadel. Nüüd mulle need enam kõige kergemate tekstidena ei tundu, nagu oleks praeguses vanuses see varasemaga võrreldes vähem sobiv eriala. Loogiliselt peaks ju millegagi süvendatud tegelemine seda veel lihtsamaks muutma. Võibolla oskan nüüd asju objektiivsemalt hinnata.

Tegelikult kui koolis sai eksameid valida, valisin ajaloo vaid lõpueksamiks, et valmistuda ülikooli sisseastumiseksamiks. Varasematel kordadel pooldasin matemaatika eksamit, mida pidasin lihtsamaks, sest seal sai minu arvates kõik veel eksamiruumis välja mõelda ega pidanud midagi pähe õppima. Teistel hetkedel võis ajalugu kergema ainena tunduda paremate hinnete tõttu kontrolltöödes.

Hindeid mõjutab jälle see, kui palju aine huvitab. Kui hakkasin astuma ülikooli, tundus, et ajaloos suudan paremini konkureerida kui teistel erialadel. Tegelikult oli konkurss üsna kõrge - esimene eelistus oli see umbes neljal inimesel kohale ja esimene või teine kaheksal. Suutsin edestada ka enamust sissesaanutest, seejuures ajaloo eksamil rohkemaid kui teistel sinna pääsemiseks vajalikel eksamitel.

Kui mulle püüti vägisi kaela määrida psühholoogi seansse, püüdis see psühholoog mulle näidata, et õppisin ülikoolis vale eriala, millega ma ei oska midagi peale hakata. Tegelikult ei oleks ma sel hetkel osanud enda arvates peale hakata midagi ka ühegi teise erialaga, kui ma neid õppinud oleksin. Ajalooga olen aga peale hakanud nii mõndagi. Juba ainuüksi huvitavamad unenäod on midagi väärt.