Putukad, laevad

Unenäos tehti Vabadussõja järel rahu. Eesti saadik andis välismaa diplomaat Bogoljubovile selle mõjutamiseks tšeki 40 miljonile kroonile. Kui istusime suurde peolauda sööma, ei tahtnud Klaus teiste pereliikmete lähedale istuda. Edasi olin üritusel, mida juhtis isa. Ta andis sõna mulle, et ma räägiksin toidust. Olin oodanud oma esinemist natuke hiljem ja teisel teemal. Läksin ruumi ette ja kordasin mõttes üle luuletuse toidust, et see ette lugeda.

Teises unenäos oli Erik käinud telesaates, kus ta kandideeris teise saates osalejaga koos reisile minemisele. Krister oligi valinud reisikaaslaseks Eriku. Erik oli mulle rääkinud, et ta kolis teise linnaossa. Ma ei saanud hästi aru, miks ta kolis, sest korterid olid umbes võrdväärsed. Jäin vannituppa. Seal istus ämblikuvõrgu keskel lepatriinu, kes valvas võrku. Ta tõusis lendu ja hakkas mind koos kärbsega kiusama. Vahepeal jäi lepatriinu ämblikuvõrkudesse kinni või läks kraani alla, kui kraan kohe peale seda iseenesest voolama hakkas. Ta võis arvata, et selle taga olen mina, aga ma aitasin ta hoopis ämblikuvõrkudest välja ja keerasin kraani korralikult kinni. Kui teised inimesed tulid, rääkisin neile, et kui lepatriinu ämblikuvõrgu keskel oli, siis ta küll veel kinni ei jäänud. Läksime minu tuppa. Seal tuli lahtisest aknast sisse veel suuri lepatriinusid. Lugesin neilt selja pealt täppe. Neil oli kaks suurt musta täppi, viis väiksemat ja veel hulk pisikesi. Panin akna kinni, sest sealt hakkas sisse lendama ka äädikakärbseid. Ma ei suutnud enam äädikakärbest ka tappa.

Kolmandas unenäos alustasime laevaga sõjaretke. Laev hakkas sõitma jämedam ots ees ja vastu puhus tormituul. Selle võrra pidi olema kergem pärast tagasi sõita. Lõpuks oli laevast vee peal ainult tekk ja tuli evakueeruda kõrvallaevale. Aga sellega oli sama lugu ja kui kõik sinna üle oleksid kolinud, oleks see ka raskuse all põhja läinud. Enamus pidid uppuma. Laev pidi vallutama vaenlaste pealinna. Ta jõudis juba ühe linna tänavatele. Öeldi, et varsti ollakse juba pealinna eeslinnades. Seega kuigi see linn külgnes ka eeslinnadega, ei loetud teda eeslinnade hulka, vaid iseseisvaks linnaks. Kui laeval olijad kuulsid, kuidas üks varasem sõjakäik oli õnnestunud, ei kahelnud nad enam, et hoolimata sellest, et teel oli kaotatud enamus elusid, õnnestub pealinn vallutada.

Ühes unenäos alustas Saksamaa Poolalt ja Austria Ungarilt maade vallutamist. Ütlesin, et nüüd ei ole sõda enam mitte ainult Jugoslaavias, vaid ka Euroopa südames Austrias. Oli karta, et Saksamaal ja Austrial on maade jagamiseks salaleping Venemaaga, millel on lubatud vallutada Balti riigid.

Peale äratust oli veel kaks unenägu, kus teadsin, et magan ja uurisin, millisel määral. Teises neist lehitsesin ka "Eesti Päevalehte", kus oli toodud ära pikk rida ilusa kujunduse auhinna saanud luulekogusid. Üks neist oli ka minu luulekogu, mille olemasolust ma varem ei teadnud. Õppisin ärkamise jaoks pähe, et selle selgete joontega kaanel vaatab krokodill kalda ääres merest välja ja kaldal kasvab kaks sõnajalga ja palm.