Huvitav tegevus tõi pikema unenäo

Nägin unes, kuidas kirjutasin internetist loetud luuletuste kohta kommentaariks, et M. Haasil on osad luuletused head. Siis tuli mulle meelde, et nende autori nimi on hoopis Tiiu ja M. Haasil on veel paremad luuletused. Mulle näidati kogunemisel ühte tüdrukut ja küsiti, kas ma tean temast midagi. Vastasin, et temaga käisin ma ühel kursusel. Tegelikult ei olnud ma kindel, kas ta on sama või ainult sarnane isik. Pahad tahtsid heina põlema panna. Püüdsin neid takistada ja leeke lämmatada, aga lõpuks muutus asi lootusetuks. Hakkasin läbi Tartu joostes põgenema, et jõuda üle jõe, arvates, et teisele poole jõge leegid ei jõua.

Nägin unes, kuidas Ant pidas loengut. Ta rääkis uuesti seda, mida ta oli juba rääkinud. Kirjutasin selle uuesti üles. Loengu lõpul tegi ta räägitust kokkuvõtte, nii kirjutasin uuesti sama asja kolmandat korda üles. Vaatasin kella pealt, et tal on loengu lõpetamiseks aega üks minut, nii et kõike ta enam uuesti rääkida ei jõua. Ta rääkis, et kommunistid tulid Venemaal võimule veebruaris. See ei tähendanud veel, et tegemist oleks olnud veebbruarirevolutsiooniga, sest nad said võimu haarata ka aasta hiljem. Lenin oli otsustanud teha riigipöörde sellepärast, et tal oli kodus väga palju luulekogusid ja ta ütles, et kui üks luulekogu veel välja antakse, läheb tema raamatukogu lõhki. Ta tahtis selle väljaandmist takistada ja haaras võimu. Peale loengu lõppu näitas Artur oma konspektist, et Ant tegi oma jutus vea, nimetades Venemaad kaks korda. Ütlesin, et teisel korral oli juttu Nõukogude Venemaast. Artur ütles, et siis kirjutas ta valesti üles. Olime ühes kooli tiivaklassis. Üks tüdruk, keda ma ei tundnud, küsis naisõpetajalt, et kas Nõukogude ajal valimistulemusi võltsiti ka. Õpetaja vastas, et seda peab ta ise teadma. Tüdruk ütles, et ta ei ole teaduses andekas. "Teadus ja elu," ütlesin mina. Selle tüdruku kõrval istuv teine tüdruk ütles, et tema ei saanud ülikooli kõige keerulisemast ainest aru, aga eksami sai tehtud. Ruumi sisenes A. Malts, kes palus mul kanda tema kotti. Võtsin enda ja tema koti mõlemad. Ta tegi mulle etteheiteid, et mu kott ja teksapüksid on kulunud. Ütlesin, et väga kulunud ei ole. Ta ütles, et kott peab olema sellest kulunud, et ma ta ühel korral maha pillasin. Mina mõtlesin, et inimesed ei saa aru, et kui nad mulle minu riiete pärast etteheiteid teevad, ei lähe ma sellepärast veel uusi riideid ostma. Läksime parki, kus panin kotid maha. Peole oli kogunenud rohkelt rahvast. Lähenes hetk, kus poisid ja tüdrukud pidid paaride kaupa kõrvuti kõndima hakkama. Ütlesin, et mina selles ei osale. Pille küsis, et kas ma siis ei tahagi mängida. Ütlesin: "Ma tahan päriselt mängida." Päris mängude all mõtlesin malet ja teisi selliseid. Varsti pidi minema kooliõuele. Mõtlesin, et kui ma kotid maha jätan, võidakse need ära varastada. Võtsin lõpuks kotid kätte ja läksin teistele järgi. Kaks koori olid vastakuti. Ühes kooris esitas Lauri K. rütmilise sooloproosalaulu, kuidas tema teeb mida tahab ja ei pea ühestki keelust kinni. Järgnesid teiste laulud. Jäin ruumi ülemisse serva seisma ja ei istunud. Ülemisse ritta kogunes veel seisjaid, kes seisid nähtavasti minu eeskujul. Minu ees seisis Artur. Lõpuks läks ta paar rida allapoole ja istus pingile. Järgisin tema eeskuju. Nähtavasti oli seisjate rivi olnud mõeldud ajutisena ja oodanud ainult inimeste vahelt läbipääsu avanemist. Sattusin istuma ühe tüdruku kõrvale. Ma ei vaadanud, kes ta on, aga ta rääkis endast järgmise inimesega paar sõna ja hääle järgi tundus, et ta võib olla Helena. Tema kõrval olin ma nõus istuma, aga pärast ei tahtnud ma ka temaga koos kõndida. Rahvas hakkaski uuesti püsti tõusma ja nüüd pidid poisid ja tüdrukud paaride kaupa kõndima hakkama. Mõtlesin, et lähen selle eest ära üksi koju. Aga üks lühikest kasvu vana naine ütles juba, et kui poiss linna peale läheb, võib tüdruk ta sealt ka kinni püüda. "Aga ma löön," ütlesin selle peale. Vana naine ütles, et selle eest antakse vitsa. Ütlesin, et mis siis, sel õhtul kodus olla saan ikkagi. Vana naine jätkas, et kui vits ei aita, siis aitab malakas. Mõtlesin, et tegelikult ei taha ma veel koju minna, sest ma ei taha, et mind kinni püütakse ja pealegi antakse pärast maitsvaid toite, mida tahaks süia. Mõtlesin, et jään lihtsalt istuma ja ootan need toidud ära. Vanal naisel vajus suu ammuli, et ma ei mõtlegi ühegi tüdrukuga jalutama hakata. Kahest minu vennast paistis, et nemad ka ei hakka. Ema ütles, et vanaema kurvastab selle pärast.

Nägin unes veel, et maletrenni olid tulnud Jürgen I. ja Andres M., kellest selgus, et ta oli ka juba kunagi natuke maletrennis käinud. Seega oli meie klassist seal kolm inimest - Jürgen, kes mängis harva, aga tugevalt; mina, kes mängisin sageli ja keskmise tugevusega, ning Andres, kes üldse mängida ai osanud. Andres küsis Andres Kuuselt "Maleaabitsat" käes hoides, et kui palju "Maleaabitsaid" on vahepeal varastatud, selle autor on ka üks Andres. Kuusk ei kuulnud küsimust. A. M. kordas seda ja sai vastuseks, et umbes 10. Nähtavasti oli neid kunagi A. M. ajal juba varastatud, kui mina veel trenni polnud tulnud. Minu laenatud raamatuid võidi ka varastatuteks lugeda, kuigi ma polnud mõelnud neid igaveseks enda kätte jätta. Mulle meenus, et "Maleaabitsa" autorite hulgas siiski ei tohiks ühtegi Andrest olla, sest autorid on Keres ja Nei. Turniiril läksin kokku Sveniga. Ta oli minust ühe järgu võrra tugevam, seda huvitavamaks pidasin ees ootavat partiid. Otsustasin, et sel korral mängin Svenile teist avangut, sest eelmised mängud tema vastu kaotasin. Järgmise mängu mängisin Habichtiga. Sain mõned kaotused, kuid võitsin seejärel kahte esimest järku järjest ning seega oli mul kuue vooru järel 3 punkti. Kui läksin sellest Reile teatama, küsis ta, miks ma "Ah" ütlesin. Ees ootas veel 4 vooru. Mõtlesin, et võin veel tulemuseks saada miinus neli, aga seda arvatavasti ei juhtu, sest kui mul on juba 50 protsendi peal olles jõukohased vastased, saaksin natuke langedes kellegi veel nõrgema vastu. Vaatasin pealt mängu, kus valge kuningas oli f1 ja musta vankrid e2 ja h2. Ma ei teadnud, kuidas saab must niimoodi mati panna. Kuid üks vankritest löödi lipuga maha ja pandi lipuga matt. Hakkasin meelde tuletama, kuidas vankriga matti pannakse. Mängisin mõttes läbi seisu, kus matistatav kuningas oli juba nurka aetud. Viisin vankri teisele servale, seejärel läksid kuningad talle järgi ja seal pandi matt.

Nägin unes ühe lapse matuseid. Tseremoonia pidi läbi viima "Kevade" köster, kes oli seda last ka ristinud. Ta alustas Piibli ettelugemist. Osa rahvast luges temaga kaasa, öeldes valjemini lausete viimaseid sõnu. Varsti jäi köster vait ja Piibli ettelugemist jätkas ainult rahvas. Keegi tegi köstrile selle eest etteheiteid. Tristan naeratas, mis oli kirikus sobimatu. Tema peale näidati näpuga. Krister rääkis talle, et talle meeldib kirikus käia, kui see on tühi, aga tseremooniad on liiga pikad. Mõtlesin, et siis ta ikkagi ei lähe õigeusku. Mina rääkisin, et ma olen kirikus malet ka mänginud. See oli üks võistkondlik matš. Olime Tallinna vanalinnas, kus lubti näidata, kuidas kirikute uste alt lahtisi paekivitükke varastatakse, kuni midagi alles ei jää. Paekivipeal tänava serval kasvas midagi ja keegi küsis, kas need on seened.