Ülikool, kool, märkmik

Nägin unes, kuidas loendurid näitasid, et Oudekki arvuti ei ole käinud siin leheküljel, aga on käinud leheküljel, millele ma eelmisel päeval siin viitasin. Järeldasin sellest, et pean panema siia sama tüüpi loenduri nagu viidatud leheküljel.

Mingis unenäos mõtlesin, et see ei ole ju olnud ainult unenägudes, et käisin koolis ja ülikoolis korraga, vaid käisin ka päriselt. Vahepeal unustasin selle ja unenäod tuletasid selle mulle meelde.

Ülikooliga unenäos tuli lugeda eksamiks läbi kindla autori kindlal teemal raamat. Läksin raamatukokku ja hakkasin seda kataloogist otsima. Otsitavad raamatud olid mul samas ka sõrmede vahel. Leidsin hulga selle autori raamatuid ja nende hulgas kaks otsitavale lähedasel teemal. Mõtlesin, et varasematel aastatel poleks ma üldse raamatukokku tulnud, vaid oleksin lugenud kodus midagi teatmeteostest ja sellega ka vastatud saanud. Nüüd tuli üks kaasüliõpilane ja hakkas mul leitud raamatut käest kiskuma. Sikutasin selle endale tagasi, öeldes, et mina olin esimene. Ütlesin, et talle annan teise (natuke vähem sobiva, aga suurema) raamatu. Kolmas üliõpilane tuli ja võttis selle enda kätte. Kiskusin selle tema käest ära, öeldes, et selle lubasin anda teisele üliõpilasele. Läksin raamatuga leti juurde ja küsisin, ega seda ei saa koju laenata, sellel pole küll keelavat märki, aga ta on enne sõda välja antud. Vastati, et ei saa. Mõtlesin, et võibolla ta vastab iga asja kohta ei saa, sellepärast esitasin uue küsimuse, ega seda raamatut ei saa peale laenutamist pikendada. Ta vastaski jälle ei saa. Rääkisin talle, kuidas raamatu pärast oleks peaaegu kaklus tulnud. Ta vastas, et see on tavaline. Mõtlesin, et kui ma ei saa raamatut koju laenata, siis pean homme esimesena lugemissaali jõudma, et keegi teine eksamiks õppijatest seda minu eest ära ei võtaks. Läksin kooli saali ja heitsin kõhuli kohta, kus eelmisel korral oli lamanud Medijainen. Teised istusid toolidel. Medijainen tuli ja hakkas seistes loengut pidama. Ta ütles, mis nimi tuleb üles kirjutada. Otsustasin, et ma ei kirjuta seda üles, sest ükskord juba lõpetasin ülikooli ja nüüd ei saa mult enam midagi nõuda.

Edasi tuli unenägu, kus sõitsin bussiga kooli. Olin võtnud endale kaks kõrvuti olevat istet, minu ees oli kaks istet endale võtnud Toomas. Kooli juures peatudes tuli kotid ja riided kokku korjata. Ütlesin Toomale, et ta võtaks minu asjad, mina võtan tema asjad. Tal läks sellega aega. Seisin bussi kõrval ja hoidsin jalga ukse vahel, et buss enne Tooma väljumist sõitu ei läheks. Buss hakkas ikkagi ust sulgema. Pidin jala vahelt ära tõmbama. Toomas sai bussist välja alles raudteejaama juures, aga jõudis sealt mõne hetkega tagasi kooli juurde. Kooli sisenedes oli ta juba keegi teine noorema klassi õpilane. Kooli arhitektuur oli seest võõras, aga stiililt tuttav. Tund oli juba 30 minutit käinud. Noorema klassi poiss läks oma tundi. Jõudsin talle veel öelda, et mul vist esimest tundi ei olegi. Võtsin kotist päeviku, et seda kontrollida. Sel aastal olin päevikusse kirjutanud hästi suure käekirjaga. Mul oli kooli kaasa sattunud ka hulk enda joonistatud ja maalitud pilte. Tuli Lauri N. ja pidin talle neid näitama. Kuigi tegu oli kõige uuemate piltidega, ei olnud kõik neist kõige paremad.

Ühes unenäos läksin kaarsilla poole, kus hakati panema uusi laternaid üles. Töömehed püüdsid ülemusele vastu vaielda, et need ei ole head laternad, aga ülemus ütles, et pange nad üles, siis saab öelda, et me proovisime ja vahetame nad välja. Sammaste üks külg värviti tänaste valimiste puhul ära. Valimisjaoskonnas olid üleval valimisreklaamid ja polnud kindel, et need jõutakse õhtuks hääletuse alguseks maha võtta. Krister luges valimiskomisjoni esindajana vajaliku informatsiooni ette. Tema suu liikus erakordselt kiiresti. Seejärel istus ta koolilaua taha maha, kutsudes endast vaskule istuma Heleni. Ta ütles, et ma võin ka sinna lauda istuda. Mahtusin kuidagi Kristerist paremale istuma. Mõtlesin, kumb oleks õigem, kas Kristeri või Heleni keskel istumine.

Edasi vaatasin oma vana kalendermärkmikku, kuhu olin Nõukogude aja lõpul kirjutanud ajalehest ümber ajaloo teemalisi artikleid. Neid oli väga huvitav üle lugeda, sest vahepeal olin suure osa tekstist unustanud. Mõtlesin, et peaksin alati selliseid artikleid ümber kirjutama. Kirjutatud oli kunagi Venemaal toimunud maleturniirist, kus võitja võiduseeria ei olnudki nii pikk kui algul hulga kaotusi saanute ja siis vahespurdi teinute omad, kes lõpuks ikkagi väsisid. Selgus, et suurmeister Bronsteinil ei olnud vastuolud mitte ainult Botvinnikuga, vaid ka Petrosjaniga.

Viimane unenägu lõppes sellega, et vaatasin maleraamatust diagramme, mis kuskilt alates ei olnud enam nuppudega, vaid nuppe tähistavate tähtedega, arvatavasti kogemata. Ei saanud kindlalt aru, millised on valged ja millised mustad nupud. Isa lahendas ära matiülesande, et d8 asuvale kuningale ei tule vankriga läheneda mitte d-liinil tulistades, vaid käies kõigepealt Va7 ja seejärel Vd7.