Täna rohkem ülikooli

Nägin unes, kuidas meile oli reisil ööbimiseks tuba antud. Kaasas oli kaks minust nooremat tüdrukut, enamus inimesi olid minust vanemad. Lamasin voodi peal ja üks tüdrukutest heitis samale voodile pikali. Varsti oli aeg õhtust pesemist tegema hakata ja kõik meesisikud läksid korraga pesemisruumi. Voodeid oli kaks korda vähem kui inimesi, seepärast mõtlesin, kas minna ööseks tagasi sellesse voodisse, kuhu see tüdruk lamama jäi. Leidsin, et parem on, kui ühes voodis magavad kaks tüdrukut, sest kui mina ühe kõrval magaksin, hakkaks teine neist minusse halvemini suhtuma. Pesemisruumis oli ka lava ja keris. Antti võttis keriselt käega kive. Hoiatasin teda, et ta kõrvetab käe ära, aga ta ei kõrvetanud. Seda seletati sellega, et ta on must lühem. Mina arvasin, et oma osa võib olla ka sellel, et meie vererõhk ja kehatemperatuur on natuke erinevad.

Järgmises unenäos rääkis Tõnu, et ta oli kaitsnud ülikooli lõputöö hindele kolm miinus ja mõlemal parandamiskatsel saanud kahe. Arvasin, et jõusse jääb esialgne hinne. See tüdruk, kes oli eelmises unenäos minu kõrval lamanud, küsis mähet, mis ulatuks ka suu ette. Ütlesin, et ta saab ju võtta kaks mähet, neist ühe suu ette panna. Ta vastas, et ei, tal on selline haigus, et ta ei anna endale aru, mida ta teeb. Selle pärast ta siis õhtul minu kõrval lamanud oligi (nüüd oli hommik). Mul oli temast nii kahju, et hakkasin nutma.

Nägin unes, kuidas Kass oli Põlvast Tartusse võistlustele tulnud ja tõi kaasa Põlvas tehtud fotod. Seega selgus, et ta sel korral ei olnudki inimestelt raha välja petnud. Tahtsin talle öelda, et mõtlesin järgmisel aastal Põlvasse fotodele järgi sõita.

Oli selline unenägu, kus hakkasin oma joonistusi vaatama ja Toomas vaatas kõrvalt. Nägime nüüd, et olin kõigil oma piltidel kujutanud kogemata Hennu, Toomast, Klausi, Tõnut või ennast. Kõige rohkem oli Hennu ja kõige vähem mind.

Nägin unes, kuidas mult küsiti maja kohta, mis maja see on. Vastasin, et selles elavad Raun ja Raim. Järgmisel päeval pidid olema ülikooli väljaastumiseksamid. Hakkasin nendeks õppima ja ei õppinud tervet päevagi. Peale eksamit vaatasin, et mulle oli tulnud e-mail Meielilt. Ta küsis, mida tuleb teha, et keegi ellu jääks. Vastasin, kuidas ta päästa. Siis sain kirja, et juba hilja, minu ülikooli lõpetamist esialgu ei kinnitatud. Viiest sõõrist oli kolme rist tehtud. Teadsin, et tegelikult õnnestus mul ülikool lõpetada, seega oli vahepeal tulemust muudetud. Kui keegi suri, põhjusel et ma e-maili kohe ei lugenud, ei ole see minu süü, sest mulle oleks saanud ka helistada ja ma ei pea kogu aeg postkasti vaatama, pealegi ei ole vahepeal internetiühendust. Meiel oli kirjutanud, et minu lõpetamise piiri peale jäämine tuli sellest, et mul oli palju naljakaid sõnastusi. Ma ei saanud täpselt aru, kas neid otsustati mitte lugeda täisvigadeks või loeti need just ka kõik vigadeks. Nüüd mulle tuli meelde, et peale ajaloo testi oli olnud ka lõpukirjand ja inglise keel, mis seletab, miks mul üldse lõpetamisega raskusi tekkis. Siiski oleks minu arvates 60 protsendi õigete vastustega pidanud toimuma lõpetamine ilma mingite kahtlusteta. Pealegi ei olnud väljaastumiseksam mulle üldse kohustuslik, sest mul oli käes juba magistridiplom, mida mult ei saanud ära võtta. Väljaastumiseksam oli mõeldud praegustele bakalaureuseõppe lõpetajatele, aga kui mina seda proovi pärast tegema läksin, võeti asja kohe tõsiselt.

Viimases unenäos olin õppinud lähenevaks eksamiks. Hakkasin mõttes kordama, mida ma seal rääkida võiks. Vähemalt Stalini aja kohta tundus, et selle kohta on mul midagi öelda. Siis oli kaks tuntud isikut, Matrossov ja Morozov, kellest esimene kattis oma kehaga vaenlase relva ja teine andis oma vanemad üles. Stlain kutsus tema eeskujul teisi lapsi ka oma vanemaid üles andma. See muutuski massiliseks, aga kaebusi vastu võtvad ametnikud ütlesid paljudele, et nad oma vanemate peale ei kaebaks. Püüdsin meelde tuletada, kas Morozovi või Matrossovi eesnimi oli Pablik. Meenus, et oli Morozovil ja Matrossovile anti see nimi naljasaates. Stlaini aja kohta meenus veel, et represseeriti repressioonidega liialdajaid. Enne seda kuulutati välja uus majanduspoliitika, mis tähendas kolhoseerimist. Lühend NEP pidi minu mälu järgi olema vene ja inglise keeles mõlemas kasutatav, aga mõtlema hakates see ei klappinud, sest sõnade New Industrial Policy keskel oleks hoopis I. Võibolla oli siis lubatud ka vorm New Endustrial Policy. Kui ma seda mõtlesin, tuli ülikoolist ema, kes ütles, et lõpetanuks loetute nimekirja viimane perekonnanimi oli Pille, see nimekiri on kindlasti lõplik ja seega minul, Pillel ja emal ülikooli lõpetamine ei õnnestunud. (Emal oli juba varem lõpetatud, aga ta käis ka proovi pärast väljaastumiseksameid tegemas.) Kinnitasin, et see nimekiri ei ole lõplik, sest ma teadsin, et mul õnnestus lõpetada.