Vererada

Olin kirjutanud listi, et "Eesti ajaloos" on jäetud kasutamata rahvuste nimetused. Nüüd vaatasin seda kohta uuesti. See oli päris sissejuhatuses. Olin mäletanud, et kirjutati "eestimaalased" ja üks sõna kohanime järgi, mille asukohta ma ei teadnud. Aga nüüd nägin, et oli kirjutatud siiski "eestlased" ja olin mälu järgi valesti kirjutanud. Saatsin listi uue kirja, et ma eksisin. Siis vaatasin, et on kirjutatud siiski "eestimaalased". Tahtsin saata kolmandat kirja, et eksisin hoopis nüüd. Aga jätsin saatmata, sest nägin jälle sõna "eestlased". Kõndisime mööda tänavat. Prantsuse revolutsiooni aegsed saadikud tulid parlamendihoonest eesuksest välja ja tahtsid siseneda sinna uuesti tagauksest, aga see oli lukus. Ajaloos kirjutati, et seetõttu sisenesid nad uuesti eesuksest ja torkasid nüüd teepeal kohatuid surnuks, mida nimetati Vererada. Ütlesin, et ma kahtlen, kas see oli sellepärast, et et tagauks lukus oli. Siis mõtlesin järele ja ütlesin minu ees kõndivatele klassivendadele, et tegelikult, kes on Dumas' raamatuid lugenud, see teab, et tol ajal käidi ringi relvastatult ja siis oli surnuks torkamine kerge tulema. Läksime mööda koridori parlamenti ja nägime teiste inimeste mõõgaga surnuks torkamist, aga meid ja Dantoni ei torgatud, sest meil oli kõrge sotsiaalsuse näitaja, mistõttu meisse suhtuti paremini. Üks ajaloolane oli hiljem kirjutanud, et Danton on tema lemmikajaloolane. Kirjutaja raamatust jäi tõesti mulje, et Danton on meeldiv inimene. Aga teda võidi niiviisi kirjeldada sellepärast, et ta kirjutajale meeldis.